Dublini kummituste ajalooga tutvumise retk

Seoses eilse "Iiri lugude vestmise" bussituuriga tuli meelde, et käisin ka väga põneval kummituslugude jalgsituuril. Paneksin selle siia kirja. Tõesti põnev oli. Eks iga giid räägib isemoodi kui nüüd minna. Ei usu, et satute just täpselt samade juttuda ja paikade juurde.

Kogunesime kergelt hämarduvas Dublinis kell 20.00. Lugude õudsamaks minemine ja hämardumine käisid võrdeliselt. Tuuri lõpuks olime pilkases pimeduses. Küll oli kõhe mu jaoks, abikaasa ütles, et tema jaoks mitte.

Selle kummitused olid enamasti pärit 17-18 sajandist.

Ühe ajaloolise lookese peategelase nimi oli Kõndiv Võllas (walking gallows). Nagu iga korralikku suurlinna ümbritses ka Dublinit 17. sajandil  linnamüür ja need iirlased, kes elasid linnamüüri sees, pidasid ennast inglasteks ning väljaspool linnamüüre elasid üpris metsikud olevused - iirlased. Aeg-ajalt tulid nad ka Dublinisse sisse ja siis ootas neid ees mees hüüdnimega Kõndiv Võllas ja siis kysiti meilt, et mis te arvate miks ta nimi selline oli. Mul ei tulnud poomise inglise keelne variant meelde ja tegin siis kätega selgeks. Panin käed kõrile ja kukkusin korisema. Muidugi keegi ei saand aru, mis ma öelda tahtsin. Ets arvas ka, et imelik miks ta naine järsku pardihäält tegema hakkas. Ja siis kargas sõna pähe ka ja ütlesin, et ta oli ilmselt mees, kes inimesi oma kätega üles poos. Midagi sinna poole. Kõndiv Võllas astus iirlasele ligi nagu ämblik kärbsele ja ootas vastuseid küsimustele: Kes sa oled ja mis asju sa siin ajad? Kui vastust ei tulnud või tuli vale vastus, siis võttis oma hirmpika salli, mässis võõrale kaela ümber ja vinnas õlale. Kõndis siis oma koriseva kandamiga ringi ja hiljem viskas maha. Arvati, et ta kümneid inimesi niimoodi mõrvas. Meest ei karistatud kuna seadusesilm oli sellel ajal väga korrumpeerunud ja napsilembeline, mõrtsukal olid rikkad vanemad, kes ta igast olukorrast välja ostsid ja lisaks sellele kellelegi ei meeldinud iirlased, kes väljaspool müüri konutasid, nii et oligi õige neid tappa…Seisime täpselt selles kohas, kus ta oma kandamitega käis ja maha pani.

Kõndiv Võllas (internet)

Osa õhtust kulus joomarluse ja prostitutsiooni lahkamisele. Keskajal oli Iirimaal Euroopa suurim punaste laternate tänav. Sellel tänaval oli õigus töötada nendel lõbunaistel, kes olid rikkamad kuna neil oli raha maksta rendi ja kaitse eest või ekstra ilusad naised, kes said töötada ilma palgata kaitse, söögi ja peavarju eest – kliendid sellel tänaval olid ka rikkad ja prestiizhssed.

Aga kõik ei ole ju rikkad. Oli ka piirkond odavatele naistele. Need said pidevalt peksa ja teenindasid enda teadmata maksujõuetuid kliente. Paljud langesid ka vägistamisohvriks. Giid rääkis, et 120 aasta jooksul läks umbes 140 prostituuti kaduma ilma, et keegi teaks mis neist sai. Aga samas kedagi ei huvitanud ka, sest mis on väärt ühe odava prostituudi elu. Et tunne ikka tugevam oleks, siis seisime seal odava piirkonna kitsastel treppidel.

Räägiti kirjanik Jonathan Swiftist, kes oli iirlane (Gulliveri reiside autor) ning t88tas St Patriku katedraalis dekaanina. Tal oli sõber, kes töötas teises lähedal olevast kirikus (Kristuse kirik) ja tollel ajal tähtsad inimesed jala ei käinud - neile eraldati raha tõlla ja hobuste jaoks.  Swift armastas jala käia ja annetas tõlla raha alati teepeale jäävatele kerjustele. Jutt Swifti lahkusest levis nagu kulutuli ja varsti teadsid kõik Dublini kerjused millal tema jalutustee peal olla ja kus istuda. Nüüd, aastaid pärast oma surma tema jalutuskäigud jätkuvad ja kerjus, kes tema endisel jalutuskäigu rajal magab leiab tihti oma topsist võõrapärase kasutuskõlbmatu mündi.

Raamatukaas

Siis tulid jutud Dublini linnavalitsuse kummitustest. Nemad polnud kuritegu sooritanud ja ei puutunud teistesse ka peale surma. Näiteks on seal 2 ametnikku, kes vestlevad omavahel verisest ülestõusust ja kaovad siis seina sisse. Ja öövalvurid kuulevad tihti, kuidas köögis ahju sütt loobitakse, aga kui vaatama lähevad pole seal midagi ega kedagi.

"Nõrganärvilistel vahele jätta" lugu. Jõudsime Kristuse kiriku juurde (Christ Church - see sama kus Swifti sõber töötas)) ja räägiti üks õõvastav lugu alkoholist, rottidest ja ahnusest. Iirimaal on kogu aeg olnud ranged nõuded alkoholi müügile – keelustatud peale teatud kellaaega ja pubid pannakse kinni varakult (nüüd on kauem lahti küll aga ikkagi). Kunagi ammusel ajal otsustas kirikuteener-öövalvur ekstra raha tegema hakata, ning pakkus kena kopika eest kirikualuses kambris keelatud ajalalkoholi. Tuldi ja koputati uksele ja tema siis avas ja raha tuli nagu raba. Mõnikord oli päris palju rahvast koos. Kirikualune kamber läks alates oktoobrist nii külmaks, et ta mitte seal enam olla ei saanud ning pidi ukse kevadeni lukustama. Seekord oli hooaja viimane päev, äri aetud, kõlisev taskus ja aeg uksed sulgeda. Ta tegi oma tiiru peale, kustutas tuled, lukustas ukse viimast korda enne kevadet ja läks omateed. Vaid jumal teab, mis mõtted tal sellel ajal peas keerlesid. Ja täpselt samal õhtul jäi üks öövaht oma vahikohale naasmata. Päris tõsine põhjus pidi olema, sest selle eest karistati tollel ajal surmaga. Kevad saabus märkamatult ja ruttu. Kirikuvalvur oli jälle oma raha tegemisega platsis. Avas rasked uksed ja astus alla kambrisse. Aga enne veel kui ta sammugi sai astuda komistas ta puhtaks noolitud inimluude ja mõnede rotiskelettide otsa. Kuidagi tehti kindlaks, et see oli kaduma läinud öövaht. Kujuta, siis tema lõppu ette. Ärkas joogise peaga külmas ja pimedas, ei saanud esiti aru kus ta on. Ja ilusad sajad kollased silmamunakesed samal ajal teda näljaselt jälgimas. Hakkas ennast mõõgaga rottide eest kaitsma, aga neid oli palju ja tal tuli neile alla vanduda. Rotid sõid tema ja oma kaaslased luuni paljaks. Eriti rõve lugu

Jee, süüa saab (internetist)

 St Audeonsi kirik arvatakse olevat Dublini kõige kummitusterohkem kirik. Läksime sinna päris pimedas, giid avas ketiga lukustatud suure värava ja küsis, et kas on julgeid, kes esimesene sisse tahavad minna. Iidne kirik, kirikumüürid ja trepid pimedas, arvata on,et üks giigile kohe ütles, et Sina! Giid siis naeris ja ütles, et tegelikult tahtis ta et mõni meesterahvas läheks enne, et värav käib maruraskelt lahti. Igatahes ma rippusin sellel hetkel kramplikult Etsi küljes. Inimesed seisid kaarekujuliselt giidi ümber seljaga kiriku ja pimeduse poole ja mina siis näoga pimeduse poole Etsi ees. Jälle tulid jutuks prostituudid. Ühel neist oli nimeks Darky Kelly – vaesest perest pärit tüdruk, kes enda lõbumaja tegi. Ta oli väga ilus, rikas ja tark. Töötas harva ja tal oli ainult üks klient. Politseiülem, kes siis tema maja rahule jättis. Juhtus nii et Darky Kelly jäi temast rasedaks. Politseiülem, aga ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest ta oli abielus ja laste isa. Laskis jutud lahti, et Darky Kelly on nõid. Tolle aja rahvas oli üldiselt harimata ja väga verejanuline ja sellised uudised liikusid nagu kulutuli. Tiriti naine oma kodust välja tänavale, valati sulatõrvaga üle ja pandi põlema. Ja siis see Darky Kelly ukerdas selles kohas kus meie kõik kaares giidi ümber seisime ning röökis valust kuni suri. Nii kurb ja õudne. Eriti kui veel tead,et 2 elu sellega lõpetati. Lugesin netist ka pärast lisa selle kohta. Netis oli kirjas et politseiülem esitas süüdistuse, et Darky Kelly tegi aborti. Üldiselt giidi jutust me ei saanud teada, kas ta tapmise hetkel ootas last. Paljud vastsündinud jäeti selle kiriku treppide peale ka muidu. Seal pidi treppide peal olema üks rõõmus poiss, kes katsub inimesi küünarnukkide alt või jalast. Siis on seal üks vanem meeskummitus, kes ei tee midagi, aga seisab seina ääres ja vaatab. Ahjaa nõidade põletamisest ka veel. V6iks arvata, et olukord oli seal suisa hull, aga iirimaal oli ainult 20 nõiakatset ja ainult 9 inimest põletati kui nõida. Päris vähe võrreldes isegi Eestiga aga prantsusmaal vist hukati neid kõige rohkem.

Veel räägiti kurb armastuslugu. Adeonsi kirikus on üks lukustatud ala kuhu tavaliselt kedagi ei lasta sisse öeldes põhjuseks, et seal elab Roheline leedi (green lady) Aga giidididele on võtmed. Seal on olnud väga pikka aega poltergeist. Inimesi on tõugatud, puudutatud ja ühel giidil tõsteti kaelas rippuv võtmekimp lõua kõrgusele. Mõnikord on sellel samal jalutuskäigul kaasas olnud meediumid. Roheline leedi enesetapja, kes oli katoliiklane aga armunud protestanti. Tollel ajal ei lubatud neil omavahel suhelda. Nii et noored käisid salaja seal kirikuaias kohtumas. Otsustasid põgeneda shotimaale ja seal oma ühist elu alustada, leppisid kindla õhtu ja kellaaja kokku. Naine tuli kohale, aga mees ei tulnud. Naine ootas ja kui meest ei tulnud võttis kodust köie ja poos ennast sinna samasse aeda üles. Hiljem selgus, et selle naise vennad murdsid mehel mõlema jala luud, nii et ta ei saanud kuskile minna. Mees siis jäi lombakaks ja temast sai kurb kerjus, kes teistele oma armastuslugu jutustas. Pool aastat tagasi käis üks meedium seal aias ja ütles, et ilmselt on kirik ehitatud mõnele suurele ohvrikivile, mis jumalannale oli pühendatud. Peale jumalanna mainimist jäi poltergeist vaikseks. Nii et giid naeris, et sellel rohelisel leedil on suurushullustus ja talle meeldib kui teda jumalannaks kutsutakse. Seal oli ka üks puu, mille juure kohal on hästi soe koht ja nõelatunne tuleb kui käe sinna paned. Ma olin selleks hetkeks juba nii hirmul ja ootasin pidevalt, et keegi katsub mind kuskilt, nii et kui öeldi, et hakkame nüüd ära minema, et ei tasu siin olla rohkem kui 10 minutit siis panin suure jutiga minema sealt, pold aega ja julgust käsi enam puu juurele panema hakata :D.

internetist

Hauakaevajad:

Veel räägiti laibakaevajatest, kes värskeid kehasid ülikoolile uuringuteks müüsid. Selles kirikuaias maeti rikkad lukustatud aeda ja vaesed siis said nii öelda katsekehadeks. Läbi uuritud kehad maeti aga kuskile mujale, nii et väljaspool Dublini linnamüüre on hästi palju tähistamata hauakohti.

Jutuks tuli ka helilooja Handel. Tema Halleluuja esmaesitlus oli Dublinis. Handel oli väga häbelik ja ei tahtnud tähelepanu. Aga nüüd on tema kuju Dublinis, kus ta on aadamülikonnas :D. See koht oli naljakas, giid mainis, et arvatavasti Handelile endale see ei meeldiks.

Ja siis veel mõned lood rämpsu viskamisest Liffey jõkke ja turumaffiast ning maksudest.

Räägiti ka Põrgutule klubist (Hell fire Club) – see klubi ise asub Wicklow mägedes. Sinna tehakse eraldi tuure, aga see koosnes tollel ajal rikastest meessoost võsuksestest, pärijatest, kellel oli igav ja tahtsid ühiskonda shokeerida: alkohol, prostitutsioon, mängurlus ja lisaks tekkis seal kultus (cult) mis ohverdas loomi ja ka inimesi. See on ka üks kõige rohkem kummitusjuhtumeid omav piirkond Iirimaal. Tuurid, kes sinna lähevad on leidnud kaminast värskelt tapetud kitsepäid või koduloomi, kellel on soolikad välja lõigatud. Ma ise arvan, et huvitav kas see kultus tegutseb siiamaani või pannakse need meelega sinna, et inimesi meelitada. Mina igatahes sellel tuurile ei lähe.

Ets ootas sellelt tuurilt rohkem hirmutavat. Et oleks näinud või kuulnud ise kedagi või oleks teda katsutud. Ma olen õnnelik, et seda ei juhtunud :D.

Jalutuskäik kestis kokku 1.5 tundi.