"Ellujääja mälestused"

...on Valentine Nõlvaku poolt kirjutatud põnev autobiograafiline jutustus. Minu meele heaks hästi paks. Teate ju isegi kui raske on leida neid lugemispärleid ja kui leiad ühe, siis ei taha, et ta ruttu läbi saaks - iga rida on puhas kirjanduslik nauding. Aga samas lugemata ka ei saa olla, muudkui loed ja loed nägemata, et väljas on ilus päike või ammu oleks aeg juba midagi süüa või magama jääda. Raamat on lihtsalt nii haarav oma jutustamisvõime ja süzhee poolest. Ma hoian oma raamatuid väga, aga kuidagi on nii juhtunud, et see raamat on natuke kapsastunud - peaks juba teibiga remontima. Eks ta ole ka palju käest kätte käinud.

Mõne raamatu puhul peab seda nii öelda raamatu algust "ootama" - loed ja loed ja ootad, et põnevaks läheks. Ja mõni jääbki lõpuni pingevabaks. See raamat, aga hakkab kohe pihta ja veab sind lõpuni nii kiirelt, et tahaks isegi pikemaks venitada. Mõnikord uurid veel järgi kui vana autor on ja et kas tema sulest võiks veel mõni pärl tulla. Selle raamatu autor üle 90-ne aasta vana ja ma ei saagi aru, kas ta on juba surnud või mitte. Mõne inimese elulugu jäägi imestades kuulama, suu lahti - süda jahtub ära. Ma ei tea, miks eestlased nii ütlevad. Mismoodi saab süda ära jahtuda kui suu on lahti.

http://www.pinterest.com/pin/547750373403407860/

Enne kui paberköites raamatu sain, otsisin pikalt e-raamatut - mida aga kuskilt siis saada polnud. Hea uudis on see, et nüüd on see ka poodides olemas  :).

Raamat käsitleb ajaperioodi 1914 - tänapäev ja kajastab kogemusi, millest sõja- ja küüditamise järgsed põlvkonnad Eestis ja mujal undki pole näinud. Noh, rääkisingi juba liiga palju. Head lugemist!

Nii ma siis ennastunustavalt lugesin ja abikaasa leidis selle miskipärast naljaka olevat. Vist on õigustatud.