Pulmakleit

Mida teha oma pulmakleidiga peale pulmi?

Minu oma all pildil läheb igatahes millalgi müüki. Suurus 34/36.

Töödeldud Maris Treufeldti pilt

Dublini kummituste ajalooga tutvumise retk

Seoses eilse "Iiri lugude vestmise" bussituuriga tuli meelde, et käisin ka väga põneval kummituslugude jalgsituuril. Paneksin selle siia kirja. Tõesti põnev oli. Eks iga giid räägib isemoodi kui nüüd minna. Ei usu, et satute just täpselt samade juttuda ja paikade juurde.

Kogunesime kergelt hämarduvas Dublinis kell 20.00. Lugude õudsamaks minemine ja hämardumine käisid võrdeliselt. Tuuri lõpuks olime pilkases pimeduses. Küll oli kõhe mu jaoks, abikaasa ütles, et tema jaoks mitte.

Selle kummitused olid enamasti pärit 17-18 sajandist.

Ühe ajaloolise lookese peategelase nimi oli Kõndiv Võllas (walking gallows). Nagu iga korralikku suurlinna ümbritses ka Dublinit 17. sajandil  linnamüür ja need iirlased, kes elasid linnamüüri sees, pidasid ennast inglasteks ning väljaspool linnamüüre elasid üpris metsikud olevused - iirlased. Aeg-ajalt tulid nad ka Dublinisse sisse ja siis ootas neid ees mees hüüdnimega Kõndiv Võllas ja siis kysiti meilt, et mis te arvate miks ta nimi selline oli. Mul ei tulnud poomise inglise keelne variant meelde ja tegin siis kätega selgeks. Panin käed kõrile ja kukkusin korisema. Muidugi keegi ei saand aru, mis ma öelda tahtsin. Ets arvas ka, et imelik miks ta naine järsku pardihäält tegema hakkas. Ja siis kargas sõna pähe ka ja ütlesin, et ta oli ilmselt mees, kes inimesi oma kätega üles poos. Midagi sinna poole. Kõndiv Võllas astus iirlasele ligi nagu ämblik kärbsele ja ootas vastuseid küsimustele: Kes sa oled ja mis asju sa siin ajad? Kui vastust ei tulnud või tuli vale vastus, siis võttis oma hirmpika salli, mässis võõrale kaela ümber ja vinnas õlale. Kõndis siis oma koriseva kandamiga ringi ja hiljem viskas maha. Arvati, et ta kümneid inimesi niimoodi mõrvas. Meest ei karistatud kuna seadusesilm oli sellel ajal väga korrumpeerunud ja napsilembeline, mõrtsukal olid rikkad vanemad, kes ta igast olukorrast välja ostsid ja lisaks sellele kellelegi ei meeldinud iirlased, kes väljaspool müüri konutasid, nii et oligi õige neid tappa…Seisime täpselt selles kohas, kus ta oma kandamitega käis ja maha pani.

Kõndiv Võllas (internet)

Osa õhtust kulus joomarluse ja prostitutsiooni lahkamisele. Keskajal oli Iirimaal Euroopa suurim punaste laternate tänav. Sellel tänaval oli õigus töötada nendel lõbunaistel, kes olid rikkamad kuna neil oli raha maksta rendi ja kaitse eest või ekstra ilusad naised, kes said töötada ilma palgata kaitse, söögi ja peavarju eest – kliendid sellel tänaval olid ka rikkad ja prestiizhssed.

Aga kõik ei ole ju rikkad. Oli ka piirkond odavatele naistele. Need said pidevalt peksa ja teenindasid enda teadmata maksujõuetuid kliente. Paljud langesid ka vägistamisohvriks. Giid rääkis, et 120 aasta jooksul läks umbes 140 prostituuti kaduma ilma, et keegi teaks mis neist sai. Aga samas kedagi ei huvitanud ka, sest mis on väärt ühe odava prostituudi elu. Et tunne ikka tugevam oleks, siis seisime seal odava piirkonna kitsastel treppidel.

Räägiti kirjanik Jonathan Swiftist, kes oli iirlane (Gulliveri reiside autor) ning t88tas St Patriku katedraalis dekaanina. Tal oli sõber, kes töötas teises lähedal olevast kirikus (Kristuse kirik) ja tollel ajal tähtsad inimesed jala ei käinud - neile eraldati raha tõlla ja hobuste jaoks.  Swift armastas jala käia ja annetas tõlla raha alati teepeale jäävatele kerjustele. Jutt Swifti lahkusest levis nagu kulutuli ja varsti teadsid kõik Dublini kerjused millal tema jalutustee peal olla ja kus istuda. Nüüd, aastaid pärast oma surma tema jalutuskäigud jätkuvad ja kerjus, kes tema endisel jalutuskäigu rajal magab leiab tihti oma topsist võõrapärase kasutuskõlbmatu mündi.

Raamatukaas

Siis tulid jutud Dublini linnavalitsuse kummitustest. Nemad polnud kuritegu sooritanud ja ei puutunud teistesse ka peale surma. Näiteks on seal 2 ametnikku, kes vestlevad omavahel verisest ülestõusust ja kaovad siis seina sisse. Ja öövalvurid kuulevad tihti, kuidas köögis ahju sütt loobitakse, aga kui vaatama lähevad pole seal midagi ega kedagi.

"Nõrganärvilistel vahele jätta" lugu. Jõudsime Kristuse kiriku juurde (Christ Church - see sama kus Swifti sõber töötas)) ja räägiti üks õõvastav lugu alkoholist, rottidest ja ahnusest. Iirimaal on kogu aeg olnud ranged nõuded alkoholi müügile – keelustatud peale teatud kellaaega ja pubid pannakse kinni varakult (nüüd on kauem lahti küll aga ikkagi). Kunagi ammusel ajal otsustas kirikuteener-öövalvur ekstra raha tegema hakata, ning pakkus kena kopika eest kirikualuses kambris keelatud ajalalkoholi. Tuldi ja koputati uksele ja tema siis avas ja raha tuli nagu raba. Mõnikord oli päris palju rahvast koos. Kirikualune kamber läks alates oktoobrist nii külmaks, et ta mitte seal enam olla ei saanud ning pidi ukse kevadeni lukustama. Seekord oli hooaja viimane päev, äri aetud, kõlisev taskus ja aeg uksed sulgeda. Ta tegi oma tiiru peale, kustutas tuled, lukustas ukse viimast korda enne kevadet ja läks omateed. Vaid jumal teab, mis mõtted tal sellel ajal peas keerlesid. Ja täpselt samal õhtul jäi üks öövaht oma vahikohale naasmata. Päris tõsine põhjus pidi olema, sest selle eest karistati tollel ajal surmaga. Kevad saabus märkamatult ja ruttu. Kirikuvalvur oli jälle oma raha tegemisega platsis. Avas rasked uksed ja astus alla kambrisse. Aga enne veel kui ta sammugi sai astuda komistas ta puhtaks noolitud inimluude ja mõnede rotiskelettide otsa. Kuidagi tehti kindlaks, et see oli kaduma läinud öövaht. Kujuta, siis tema lõppu ette. Ärkas joogise peaga külmas ja pimedas, ei saanud esiti aru kus ta on. Ja ilusad sajad kollased silmamunakesed samal ajal teda näljaselt jälgimas. Hakkas ennast mõõgaga rottide eest kaitsma, aga neid oli palju ja tal tuli neile alla vanduda. Rotid sõid tema ja oma kaaslased luuni paljaks. Eriti rõve lugu

Jee, süüa saab (internetist)

 St Audeonsi kirik arvatakse olevat Dublini kõige kummitusterohkem kirik. Läksime sinna päris pimedas, giid avas ketiga lukustatud suure värava ja küsis, et kas on julgeid, kes esimesene sisse tahavad minna. Iidne kirik, kirikumüürid ja trepid pimedas, arvata on,et üks giigile kohe ütles, et Sina! Giid siis naeris ja ütles, et tegelikult tahtis ta et mõni meesterahvas läheks enne, et värav käib maruraskelt lahti. Igatahes ma rippusin sellel hetkel kramplikult Etsi küljes. Inimesed seisid kaarekujuliselt giidi ümber seljaga kiriku ja pimeduse poole ja mina siis näoga pimeduse poole Etsi ees. Jälle tulid jutuks prostituudid. Ühel neist oli nimeks Darky Kelly – vaesest perest pärit tüdruk, kes enda lõbumaja tegi. Ta oli väga ilus, rikas ja tark. Töötas harva ja tal oli ainult üks klient. Politseiülem, kes siis tema maja rahule jättis. Juhtus nii et Darky Kelly jäi temast rasedaks. Politseiülem, aga ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest ta oli abielus ja laste isa. Laskis jutud lahti, et Darky Kelly on nõid. Tolle aja rahvas oli üldiselt harimata ja väga verejanuline ja sellised uudised liikusid nagu kulutuli. Tiriti naine oma kodust välja tänavale, valati sulatõrvaga üle ja pandi põlema. Ja siis see Darky Kelly ukerdas selles kohas kus meie kõik kaares giidi ümber seisime ning röökis valust kuni suri. Nii kurb ja õudne. Eriti kui veel tead,et 2 elu sellega lõpetati. Lugesin netist ka pärast lisa selle kohta. Netis oli kirjas et politseiülem esitas süüdistuse, et Darky Kelly tegi aborti. Üldiselt giidi jutust me ei saanud teada, kas ta tapmise hetkel ootas last. Paljud vastsündinud jäeti selle kiriku treppide peale ka muidu. Seal pidi treppide peal olema üks rõõmus poiss, kes katsub inimesi küünarnukkide alt või jalast. Siis on seal üks vanem meeskummitus, kes ei tee midagi, aga seisab seina ääres ja vaatab. Ahjaa nõidade põletamisest ka veel. V6iks arvata, et olukord oli seal suisa hull, aga iirimaal oli ainult 20 nõiakatset ja ainult 9 inimest põletati kui nõida. Päris vähe võrreldes isegi Eestiga aga prantsusmaal vist hukati neid kõige rohkem.

Veel räägiti kurb armastuslugu. Adeonsi kirikus on üks lukustatud ala kuhu tavaliselt kedagi ei lasta sisse öeldes põhjuseks, et seal elab Roheline leedi (green lady) Aga giidididele on võtmed. Seal on olnud väga pikka aega poltergeist. Inimesi on tõugatud, puudutatud ja ühel giidil tõsteti kaelas rippuv võtmekimp lõua kõrgusele. Mõnikord on sellel samal jalutuskäigul kaasas olnud meediumid. Roheline leedi enesetapja, kes oli katoliiklane aga armunud protestanti. Tollel ajal ei lubatud neil omavahel suhelda. Nii et noored käisid salaja seal kirikuaias kohtumas. Otsustasid põgeneda shotimaale ja seal oma ühist elu alustada, leppisid kindla õhtu ja kellaaja kokku. Naine tuli kohale, aga mees ei tulnud. Naine ootas ja kui meest ei tulnud võttis kodust köie ja poos ennast sinna samasse aeda üles. Hiljem selgus, et selle naise vennad murdsid mehel mõlema jala luud, nii et ta ei saanud kuskile minna. Mees siis jäi lombakaks ja temast sai kurb kerjus, kes teistele oma armastuslugu jutustas. Pool aastat tagasi käis üks meedium seal aias ja ütles, et ilmselt on kirik ehitatud mõnele suurele ohvrikivile, mis jumalannale oli pühendatud. Peale jumalanna mainimist jäi poltergeist vaikseks. Nii et giid naeris, et sellel rohelisel leedil on suurushullustus ja talle meeldib kui teda jumalannaks kutsutakse. Seal oli ka üks puu, mille juure kohal on hästi soe koht ja nõelatunne tuleb kui käe sinna paned. Ma olin selleks hetkeks juba nii hirmul ja ootasin pidevalt, et keegi katsub mind kuskilt, nii et kui öeldi, et hakkame nüüd ära minema, et ei tasu siin olla rohkem kui 10 minutit siis panin suure jutiga minema sealt, pold aega ja julgust käsi enam puu juurele panema hakata :D.

internetist

Hauakaevajad:

Veel räägiti laibakaevajatest, kes värskeid kehasid ülikoolile uuringuteks müüsid. Selles kirikuaias maeti rikkad lukustatud aeda ja vaesed siis said nii öelda katsekehadeks. Läbi uuritud kehad maeti aga kuskile mujale, nii et väljaspool Dublini linnamüüre on hästi palju tähistamata hauakohti.

Jutuks tuli ka helilooja Handel. Tema Halleluuja esmaesitlus oli Dublinis. Handel oli väga häbelik ja ei tahtnud tähelepanu. Aga nüüd on tema kuju Dublinis, kus ta on aadamülikonnas :D. See koht oli naljakas, giid mainis, et arvatavasti Handelile endale see ei meeldiks.

Ja siis veel mõned lood rämpsu viskamisest Liffey jõkke ja turumaffiast ning maksudest.

Räägiti ka Põrgutule klubist (Hell fire Club) – see klubi ise asub Wicklow mägedes. Sinna tehakse eraldi tuure, aga see koosnes tollel ajal rikastest meessoost võsuksestest, pärijatest, kellel oli igav ja tahtsid ühiskonda shokeerida: alkohol, prostitutsioon, mängurlus ja lisaks tekkis seal kultus (cult) mis ohverdas loomi ja ka inimesi. See on ka üks kõige rohkem kummitusjuhtumeid omav piirkond Iirimaal. Tuurid, kes sinna lähevad on leidnud kaminast värskelt tapetud kitsepäid või koduloomi, kellel on soolikad välja lõigatud. Ma ise arvan, et huvitav kas see kultus tegutseb siiamaani või pannakse need meelega sinna, et inimesi meelitada. Mina igatahes sellel tuurile ei lähe.

Ets ootas sellelt tuurilt rohkem hirmutavat. Et oleks näinud või kuulnud ise kedagi või oleks teda katsutud. Ma olen õnnelik, et seda ei juhtunud :D.

Jalutuskäik kestis kokku 1.5 tundi.

Nii põnev idee pruudikimbu säilitamiseks

Ma panin oma pruudikimbu osad lilled peale pulmi siidisalli sisse ja karpi. Aga mul polnud aega neid enne kuivatada. Muidugi avasin karbi pool aastat hiljem ja leidsin sealt hunniku hallitust. Ainult pärlid jäid alles.

Väljalõige Maris Treufeldti originaalpildist

Nüüd tekkis idee, et laseksin oma pruudikimbu lilled uuesti kokku panna tegijal ja selle külmkuivatada ja lilled raamida. Näiteks südamekujuliselt :).

Küsimus on aga, kas sellist "toodet" pakutakse ja kes pakuks? Algul pritsitakse kimp üle tärklisega ja siis 2 kuud hoitakse külmas.

Sellel aadressil on näiteks teenus olemas, aga hinnad on väga kallid. See on muidugi juba koos raamiga, aga raami valimise ja raamimisega saaksin ju isegi hakkama  :).

http://www.jennyhamilton.com/cat/flower_preservation

 Midagi sellist oleks ju tore :)

http://www.pinterest.com/pin/547750373403430496/

"Ellujääja mälestused"

...on Valentine Nõlvaku poolt kirjutatud põnev autobiograafiline jutustus. Minu meele heaks hästi paks. Teate ju isegi kui raske on leida neid lugemispärleid ja kui leiad ühe, siis ei taha, et ta ruttu läbi saaks - iga rida on puhas kirjanduslik nauding. Aga samas lugemata ka ei saa olla, muudkui loed ja loed nägemata, et väljas on ilus päike või ammu oleks aeg juba midagi süüa või magama jääda. Raamat on lihtsalt nii haarav oma jutustamisvõime ja süzhee poolest. Ma hoian oma raamatuid väga, aga kuidagi on nii juhtunud, et see raamat on natuke kapsastunud - peaks juba teibiga remontima. Eks ta ole ka palju käest kätte käinud.

Mõne raamatu puhul peab seda nii öelda raamatu algust "ootama" - loed ja loed ja ootad, et põnevaks läheks. Ja mõni jääbki lõpuni pingevabaks. See raamat, aga hakkab kohe pihta ja veab sind lõpuni nii kiirelt, et tahaks isegi pikemaks venitada. Mõnikord uurid veel järgi kui vana autor on ja et kas tema sulest võiks veel mõni pärl tulla. Selle raamatu autor üle 90-ne aasta vana ja ma ei saagi aru, kas ta on juba surnud või mitte. Mõne inimese elulugu jäägi imestades kuulama, suu lahti - süda jahtub ära. Ma ei tea, miks eestlased nii ütlevad. Mismoodi saab süda ära jahtuda kui suu on lahti.

http://www.pinterest.com/pin/547750373403407860/

Enne kui paberköites raamatu sain, otsisin pikalt e-raamatut - mida aga kuskilt siis saada polnud. Hea uudis on see, et nüüd on see ka poodides olemas  :).

Raamat käsitleb ajaperioodi 1914 - tänapäev ja kajastab kogemusi, millest sõja- ja küüditamise järgsed põlvkonnad Eestis ja mujal undki pole näinud. Noh, rääkisingi juba liiga palju. Head lugemist!

Nii ma siis ennastunustavalt lugesin ja abikaasa leidis selle miskipärast naljaka olevat. Vist on õigustatud.

Lahe jõulukaunistus aknale

Võibolla natuke vara, aga viitaksin jälle ühele inspireerivale pildile Krista Kõivu blogist

Terve tuba on äge, aga mulle meeldivad need valged kardinad, lumehelbekesed ja valged kuulid kõige rohkem

http://kristakoiv.com/elutuba-2/

See on väikene osa ülemisest pildist:

Kuulid võiksid olla näiteks tehtud pitsist nagu alloleval pildil näha. Tegemise õpetus ka juures.

http://www.pinterest.com/pin/547750373403390159/

***

Aastaringselt õitsvad tulbid

Hmm, väidetavalt saab niimoodi tulpe aastaringselt õitsvana näha toas. Peaks proovima

http://www.pinterest.com/pin/547750373403376132/

12. oktoobri soe päike

Hommik algas sooja päikesega, aga päeva peale hakkas isegi kõrvetama. See on muidugi postiivne oktoobris :).

Toredad pildikesed tänasest jalutuskäigust.

2 huvitavat väravat, mõlemad lukus, aga majad ilma elanikuta.

Iirimaa on endiselt põldmarjarohke. Kui nii palju okkaid poleks, siis saaks neile ka paremini ligi :P. Ehk on see ka põhjus, miks neid siin nii palju on. Tülikas on neid välja juurida ja põõsad kasvavad isegi 2-3 meetri kõrguseks.

Naljakas kassiga kilekott lebas keset teed. Keegi sai 40 kg sooja endale korstnasse (majad ju sooja ei pea :P)

Teine värav. Sama uhke, aga ikkagi teises stiilis.

Üksildane valge majake võiks ju kellegi kodu olla.

Neid taimi olen piilunud juba väga pikalt, et tahaks pildistada. Alati on midagi puudu olnud: ilm, fotokas jne.

Kas keegi äkki teab selle taime nime? Lillekimpudes kasutatakse neid hõbedaks, kuldseks värvituna.

Mul ei ole makroläätse, aga see on Panasonic Lumixilt päris hea ma arvan.

Astusin mõnusasse suurde ja sügavasse lompi ühe kossiga selle pildi pärast.

 

Ja maja ümber on ikka veel hästi palju paradiisiõunu.

***

Vanad & uued majad

Edware

Kas osta endale uus maja? Kas parandada vana? Kas võtta enda hoole alla kultuurimälestis, millega kaasnevad kohustused kinnistu võimalikult algupäraselt taastada ja hoida? Arutlemiseks päris keeruline teema. On ju vana arhitektuuri säilitamine meie kultuuriloo tähtsamaid alustalasid, aga tahaks ka eluga edasi minna ja luua midagi uut (see on ju ka kunagi vana).

Vaatasin hiljuti youtubist lühifilmi ajaloolisest Paide vanalinnast.

Kui on huvi, siis seda saab vaadata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=MybSaL2Qloc

Paide on mitu korda sõdades kannatada saanud ja on tulnud nullist üles ehitada. Lisaks Vene okupatsiooni ajal lammutati päris suur osa Paide vanalinna ajaloolistest puithoonetest ja ühe puithoone asemele näiteks loodi praegune kahekordne kaubamaja. See kaubamaja pole hiilgav arhitektuuri saavutus, aga võeti rõõmuga vastu. Kas panna pahaks? Kas uute hoonete rajamine linnakeskusesse on viga? Ma ise arvan, et ehituskultuuri tuleks säilitada järeltulevatele põlvedele, aga moderniseerimisega paratamatult tuleb midagi ka ära anda. Õnneks on meil vana säilitamise fanaatikuid ja organisatsioonid, kes kultuuripärandit kaitse alla võtavad, ennistavad, hoiavad ja seda ka teistele tutvustavad.

Paljud arhitektuurimälestised seisavad söötis ja ei leia omanikku, kuna esiteks vanade hoonete restaureerimine on kulukas ja teiseks, nad "ei viitsi" muinsuskaitseametiga koostöö teha ja "jamada". Mõnes mõttes on uue rajamine lihtsam, aga alati ei pruugi olla vana renoveerimine kallis. Palju on meil Eestis veel hooneid, kus on originaaldetailid säilinud ja tuleb lihtsalt vanade kihtide alt välja kaevata. Näiteks laudpõrandad soomepapi ja linaleumi alt. Puit on materjal, mis väga hästi säilib ja teda saab lihtsal moel jälle uuendada. Hetkel on see väga popp tegevus. Olen lugenud ka vanade akende müütide kohta - kummutatakse väited, et vana ei pea sooja ja vana akna taastamine on suur töö. Teadjamad mehed oskavad rääkida, et nii see tegelikult pole. Ka vanale aknale saab panna uue klaasi jne. Vana on midagi, mis on täpselt selle maja jaoks loodud ja paistab ka seal kõige ilusam välja.

Sattusin hiljuti lugema Krista Kõivu blogi (krista.koiv.com) ja jäi silma tema vana maja renoveerimise kogemus. Tulemus jäi minu arvates hiilgav ja on eeskujuks paljudele:

Siit saad tema tehtud inspireerivat maja lugu videosse panduna vaadata:

Siin on lõpptulemus. Suursugune kas pole?

http://kristakoiv.com/talv-2/

 

***