Being sick as an adult is not at all easy. As a child, when a bout of illness struck, I could immediately call out to Mom from the other room, and before I knew it, there was red currant juice and a thermometer in front of me, even if it was 3 in the morning. Although my condition was far from good, being cared for by my mother instilled in me a sense of safety and warmth. Every time I fall ill now, flying the nest, I mentally call out for my mom. Only she knows what I need to get better! Fortunately, I'm mostly healthy. But when I happen to fall sick, like now, in a country far from home, there's no mom to be found! I have to manage on my own. E. and I. are at work - all normal adults go to work, and you're your own caregiver - you have to prepare food, drink, etc. E. usually thinks I'm very bored and looks for activities for me, but I just need peace and quiet. Mom told me how one time she had a high fever, and Dad wanted to make pies for her. Dad kept asking every minute how to do it, and it ended with Mom getting up and making the pies herself.
There's another big difference between being sick as an adult and as a child. A child is allowed to fully recover before returning to kindergarten/school - at least I was. An adult who works is practically forced to return to work while still half-sick; it's not like someone comes knocking on your door and transports you to work, you're "processed" until you voluntarily return to work while sick. My big office is currently like a hospital: everyone is coughing, sniffing, and sneezing. It's quite normal. Behind one's back, it's mentioned that, hey, this and that person should go home, they're spreading their germs. There are cases where people take advantage of the system and simply take sick days: a common reason in such cases is food poisoning (although they might just have a strong hangover). The morale of sick days has been lowered, and if you tell your boss you're sick, you have to prove to yourself that you're really as sick as you say you are. In reality, you don't want to admit to yourself that you're sick, that it's not so bad, and that you can manage. As a child, you just went to your room and bed, called for Mom, or she came looking for you. Nobody asked if you were really sick, and you didn't question yourself either. Fortunately, I have a nice boss and I'm rarely sick. He understands.
Mom, I miss your food so much when I'm sick! Number one was always chicken stew and boiled potatoes, second was borscht soup, and I also remember sugared cranberries! I don't want to remember mustard plasters and vodka socks, disgusting-tasting cough syrup, and intense ear pain! You see, sometimes it's good to be sick as an adult - you can choose whether you want to put vodka socks on your feet or not :D.
Stay healthy!
***
Täiskasvanuna haige olemine pole sugugi lihtne. Lapsena, kui haigusehoog peale tuli, sain kohe emme teisest toast hõigata ja kohe ilmusid mu ette punasesõstramorss ja kraadiklaas, isegi kui kell oli 3 öösel. Kuigi enesetunne oli kõike muud kui hea, tekitas ema põetamine minus turvalise ja sooja tunde. Igakord kui nüüd pesast väljalennanuna haigestun, hakkan mõttes ema hüüdma. Ainult tema teab, mida mul tervenemiseks vaja on! Õnneks olen ma enamasti terve. Aga kui juhtun haigeks jääma, nagu näiteks nüüd, siis pole siin riigis, mis on kodust väga kaugel, ema kuskilt võtta! Tuleb iseendaga hakkama saada. E. ja I. on tööl - kõik normaalsed täiskasvanud käivad ju tööl, ise oledki enda põetaja - tuleb süüa-juua teha jne. E. arvab tavaliselt, et mul on väga igav ja otsib mulle tegevusi, tegelikult on mul lihtsalt rahu ja vaikust vaja. Emme rääkis, kuidas ta ühekorra kõrges palavikus oli ja issi tahtis talle pirukaid teha. Iss käis iga minuti tagant küsimas, kuidas teha ja asi lõppeski sellega, et ema vedas end püsti ja tegi pirukad ise valmis.
Täiskasvanute ja laste haigeks olemise vahel on veel üks suur vahe. Lapsel lastakse enne lasteaeda/kooli tagasiminemist täielikult terveneda - vähemalt minul lasti. Täiskasvanu, kes tööl käib praktiliselt sunnitakse tööle tagasi minema poolhaigena, mitte, et keegi tuleks ja koputaks sulle uksele ja transpordiks su tööle, sind "töödeldakse" nii kaua kuni sa ise vabatahtlikult haigena tööle tagasi lähed. Minu suur kontor on hetkel nagu haigla: kõik köhivad, luristavad ja aevastavad. See on täitsa normaalne. Tagaselja ikka mainitakse, et kuule, see ja too peaks ikka koju minema, et mida nad levitavad oma pisikuid. On juhtumeid, kus inimesed kasutavad süsteemi ära ja võtavad lihtsalt haiguspäevi: sage põhjus on sellisel juhul toidumürgitus (kuigi tegelikult võib tal lihtsalt olla tugev pohmell). Haiguspäevade moraal on sellega alla viidud ja kui sa ülemusele teatad, et haige oled, siis pead ennast tõestama, et ikka oled nii haige kui räägid, et oled. Tegelikult ise ka ei taha tunnistada endale, et haige oled, et mul ikka nii paha ka pole ja, küll ma saan ja. Lapsena lihtsalt läksid tuppa ja voodisse, hõikasid emme, või tuli ta sind ise otsima. Keegi ei küsinud, kas sa ikka päriselt haige oled ja sa ise ka ennast ei küsitlenud. Mul on õnneks tore ülemus ja olen väga harva haige. Ta saab aru.
Emme, igatsen väga su sööke, mida tegid kui ma haige olin! Nr üks oli alati kanaguljash ja keedukartul, teiseks oli borshisupp ja mäletan ka tuhksuhkruseid jõhvikaid! Ei taha mäletada sinepiplaastreid ja viinasokke, vastikumaitselist köhasiirupit ja tugevat kõrvavalu! Näed, täiskasvanuna haige olles on mõnikord ka hea olla - saad ise valida, kas tahad viinasokke jalga panna või mitte :D.
Olge terved!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar