Rain *** Vihm

As you've probably heard, it rains every day in Ireland and then some - that's why it's called the Emerald Isle. It's undeniably green here, but this year has been rather dry. Ireland has even implemented measures to conserve water due to the decreased rainfall. So, sometimes at work, I eagerly prepare my cup and teabag for my afternoon treat, only to find out that water will only be available tomorrow morning! Lovely, isn't it?

But yesterday, it rained the entire day, in fact.

I arrived home early, soaked and chilled to the bone, only to realize I had forgotten my keys inside the apartment. Jumping for joy? Not quite. To add to the predicament, my boyfriend had also left his keys at home. Fortunately, we have an apartment mate who works nearby, so I took a taxi and, after a bit of a hassle, retrieved the keys :). Surprisingly, the taxi ride was quite scenic; I discovered that Enya and D. Hill live nearby. I even caught a glimpse of Bono's house on the way. Nice.

***

Ilmselt olete kuulnud, et Iirimaal sajab vihma iga päev ja natuke rohkem - see on üheks põhjuseks miks Iirimaad kutsutakse Malahhiidi saareks - kõik on nii lopsakas ja roheline. Ilmselt kõik aastat pole vennad, sest see aasta on olnud suht kuiv. Iirimaa on isegi võtnud kasutusele veesäästirezhiimi. Näiteks minu töö juures on see väljendunud nii, et vesi joogivesi võetakse terveks pärastlõunaks ära. Istu siis seal kuumaveeaparaadi juures oma teepakike näpus, teed saad alles järgmisel hommikul. Tore!

Aga eile sadas vihma - terve päev.

Sain vahelduseks varem koju kui tavaliselt - kuna käin tööle ja koju rattaga, siis sain läbimärjaks ja meeletult külm hakkas. Alles välisukse juures märkasin, et olin koduukse võtmed hommikul koju jätnud. Hõiskasin rõõmust (mitte). Mu mees töötab kohe kodu lähedal, nii et jalutasin tema töö juurde. Ei või olla, aga tema võtmed ka olid koju jäänud! Õnneks elame korteris kolmekesi ja see kolmas inimene töötab ka suht kodu lähedal. Võtsin takso ja sain võtmed! Taksosõit oli nagu ekskursioon, sest möödusime Enya ja D: Hilli elamistest (hästi kõrgete väravate tagused lossid) ja ka Bono majast läksime lähedalt mööda. Lahe.

Wowowowiiiii *** ohoo, mis üllatus!

As I mentioned, I'm quite fond of surprises. Yesterday, while browsing one of the local supermarkets, I suddenly felt disoriented. Was I in Ireland or Estonia? I stumbled upon a large shelf stocked with certain Estonian products - Berry chips (known as crisps in Ireland). Irish folks have a penchant for incorporating crisps into various dishes; they're a staple for sandwiches and afternoon snacks, and a must-have at parties. Interestingly, these particular crisps boast health benefits. I couldn't help but wonder how well-received they are in the Irish market.

The encounter filled me with pride and nostalgia for home. Additionally, I read some promising news about the upcoming winter and Christmas in Estonia - it's forecasted to be snowy and enchanting. I'm looking forward to returning home at the beginning of next year to indulge in snowboarding, skiing, and revel in the natural beauty and breathtaking views. Exciting times ahead!

How about you? When was the last time you were pleasantly surprised, and what was the surprise?

***

Nagu juba mainitud sai armastan ma üllatusi - suuri, väikeseid, oodatavaid-ootamatuid. Eile käisin kohalikus toidupoes ja lettide vahel poolunes ringi seigeldes jäin järsku seisma. Vaatasin tagasi ja veendusin, et miks ei ole, on ikka - Taarapõllu marjakrõpsud vahivad vastu - terve suur letitäis maast rinnakõrguseni neid täis. Igat sorti. Siin on rohkem infot nende kohta  http://www.mahlatoostus.ee. Olgu ära öeldud, et Iiri inimesed väga armastavad kartulikrõpse. Need on neil isegi lõunal võikude (võileibade) vahel. Huvitav, kuidas Iiri turg marjakrõpsud vastu võtavad?

Jah, Taarapõllu - tahan nüüd koju. Selline koduigatsus tuli peale! Lugesin ka just, et Eesti talv ja jõulud tulevad sedapuhku karged ja lumised. Ma küll see aasta jõuludeks koju ei jõua, aga äkki järgmise aasta alguses saab Valge Hobusemäele lumelauatama ja suusatama. Seal on ka vaatetorn, kust saab kõigele kaunile alla vaadata!

Missuguse üllatuse osaliseks Sina viimati said?

Interesting *** Huvitav

I recently stumbled upon an intriguing picture! Snake mouth man, Francisco Domingo Joaquim, definitely stands out. As for your talent with your tongue, that's impressive! It's always fun to discover unique abilities like that.

As for me, I don't have any special physical talents, but I do enjoy writing creatively and finding unique solutions to problems.

And yes, those tourist complaints are quite amusing! It's always entertaining to see the things people come up with. It's a good reminder to keep a sense of humor, even in the face of minor inconveniences.

***

Noh-jah, tore pilt jäi täna hommikul silma :D. Eriti imelik! See on 20-aastane "Mao Suu" mees - Fransisco Domingo Joaquim. Edu talle!

Ma ka oskan midagi veidrat. Saan oma keele panna nina otsa. Mitte seetõttu, et mul oleks ekstra pikk keel, vaid pigem pika proovimise ja harjutamise tagajärjel. Emmelt õppisin :P. Elutähtis oskus icicic.

Millega sina oskad teiste ees hiilata :)?

Veel lugesin täna turismi sektori uudiseid ja keegi mainis, et Hispaanias on liiga palju hispaanlasi. Tegelt ka?! Miks keegi mind ei hoiatanud, et Hispaanias on neid liiga palju või et meres on kalad :P.

Nearly a year later *** Peaaegu, et aasta hiljem

  It's nearly a year since my last post! It's great to be here again.

I am Estonian, currently residing in Ireland, and recently marked my 5th year of living and working here. I often humorously refer to my time here as a "working holiday" (yes, for five years :D), a term I picked up from my former colleague, Sue, who hailed from New Zealand. She spent a year working here before embarking on adventures to South America, including Argentina, where she continued to travel and work tirelessly.

Moving to a foreign country with little more than determination and a smile is undoubtedly courageous. I found myself in a similar situation, leaving behind everything familiar: family, friends, and the comfortable routines of my previous life. Familiarity extends beyond just the physical environment; it encompasses culture, language, habits, and the natural surroundings that we often take for granted. Some individuals return home within weeks of arriving in a new country, while others envision a lifelong journey abroad. As for me, I initially planned to return after two years, but here I am, four years later, still embracing the unknown future.

Reflecting on this journey brings to mind a quote from a Hollywood animated movie featuring a wise turtle and a Panda bear: "Yesterday is history, tomorrow is a mystery, but today is a gift. That is why it is called the present!" I strive to live by this philosophy, embracing the present moment with gratitude and openness.

I'm curious, are you currently living abroad or contemplating a move? If so, for how long? And most importantly, are you enjoying your experience?

*** 

Juba on aasta möödunud ilma, et ma oleksin siia blogisse midagi postitanud

Olen eestlane, kes elab Iirimaal. Just tähistasin 5 aasta möödumist päevast, mil siia riiki maandusin. Mulle meeldib öelda, et olen töötamise puhkusel (aga noh, pärast viit aastat vist enam ei kvalifitseeru selleks :D). Nö töötamise puhkuse idee sain Suelt - oma Uus-Meremaalt pärit kolleegilt. Ta elas Iirimaal ühe aasta - väga tihe aasta täis sukeldumistunde ja nädalavahetuse reise Euroopasse. Peale meie firmast lahkumist kolis ta Lõuna-Ameerikasse Argentiinasse - ma ei ole temast rohkem kuulnud, aga usun, et tal läheb suurepäraselt! Kui inimesel on julgust tulla elama teisele poole suure naeratuse, sooja südamega, aga tühjade taskutega, siis ei saagi ju halvasti minna! Julge hundi rind on rasvane (ei ole haavleid täis)! Ma tulin ka rõõmsalt, hurraaga, rahata! Kogu senine elu: pere, sõbrad, keskkond, kultuur ja harjumused jäävad seljataha. Mõned inimesed tulevad välismaale korraks, teised, kes plaanivad jääda alatiseks võõrriiki elama ja on ka neid, kes paariks aastaks tulevad ja jäävad veel kaheks ja siis veel kaheks. Mina kuulun nende viimaste hulka. Teen kaheaastaku plaane :D. Ma arvan, et elada tuleb siin ja praegu. Homne on juba olnud ja tulevik on tundmatu!

Kas sina kallis lugeja elad Eestis või välismaal? Kui veel ei ela, kas kavatsed Eestist ära minna? Kui kauaks ja kuhu? Ja kui sa juba oled läinud, kas Sulle meeldib seal? (igalpool mujal on parem kui kusagil mujal :D).

Coincidence or not *** Juhuslikkus või mitte

Me in Azores, 2011 - Assooridel, erakogu

I don't typically read my horoscope every morning, but today, I couldn't ignore its message:

"Nothing is impossible. After conversing with a stranger, you will see beyond the horizon and discover new opportunities. The crucial thing is to grasp the message - its meaning will reveal itself later."

Believe it or not, I encountered a girl in the park who told me that I need courage to be myself, to be free. Now, I find myself pondering: What did she mean by that? What does "freedom" truly entail? My mind feels clouded, unable to grasp the concept fully. In today's world, we enjoy a certain degree of freedom - the liberty to express ourselves openly, something we couldn't do in the Soviet Union. As adults, we make our own choices, decide our attire, and indulge in the foods we desire. Perhaps the girl was urging me to think and live outside the confines of societal norms. We all have our own boundaries and limitations, but what if we could break free from them entirely? Imagine a world without obligations, where you have ample resources at your disposal. What would you do then?

On the day of a big lottery win, our office is filled with dreams and aspirations. Some would quit their jobs immediately, while others would embark on journeys around the world - each person harboring unique aspirations. As for me, if there were nothing and no one to hold me back, I've always fantasized about conversing with animals and birds, being invisible, and soaring through the skies. In my youthful days, I would write children's plays, crafting fantastical worlds where anything was possible. I vividly recall perching atop an ancient oak tree, engrossed in my writing, oblivious to the world below. Yet, when it came time to descend, I found myself stuck, overwhelmed by fear and uncertainty. It took a considerable amount of courage and time to return to solid ground. Regrettably, I never finished that play.

The concept of "living life freely" warrants further exploration, and I'm eager to delve into it through an intriguing book titled "The Greenstone Grail.

***

Miskipärast jäi täna mulle silma minu tähemärgi horoskoop:

"Miski pole võimatu. Juhuslik vestlus võhivõõraga avab su silmad uute võimaluste suhtes. Oluline on see, et sõnum jõuab sinuni - mida see tähendab, võid sa hiljem välja uurida".

Uskumatu, aga kohtasingi praktiliselt võhivõõrast tüdrukut, kes ütles, et mul oleks vaja julgust vabalt oma elu elada. Hmm, nüüd siis üritangi välja mõelda, mida võiks mõelda sõna "vabalt" all ja kuidagi ei tule midagi pähe. Sõnavabadus meil juba on eks, täiskasvanuna teed oma otsuseid ka ise, riietud nii nagu soovid, sööd mida tahad jne. Äkki mõtles ta selle all kammitsust. Pisut kammitsetud on meist igaüks? Inimlik viisakus ja teatud iseloomujooned, mis panevad inimese teiste kõrval kahvatuma näiteks. Aga vott kui kujutakski ette, et oled täiesti vaba kohustustest ja põhjatu rahapaja kõrval, mida siis teeks. Niimoodi arutavad meil inimesed kontoris igal reedel kui järjekordne suur lotovõit on loosimisel. Kes lahkuks päevapealt töölt, kes sõidaks ümbermaailma reisile - inimestel on palju erinevaid soove. Aga mida mina teeksin kui miski ei hoiaks tagasi..Mina soovin näiteks, et ma oskaksin rääkida loomade ja lindude keelt, et ma saaksin ennast nähtamatuks muuta ja lennata, ja jada jätkub fantaasiarikka muinasmaailmaga. Kunagi meeldis mulle näidendeid kirjutada, ma usun et olin 12-aastane kui kirjutasin lastele jõulunäidendi, istusin kasukaga lumise ja suure tammepuu oksal ja muudkui kirjutasin, aga lõpuga ja puu otsast alla saamisega jäin jänni ja siiamaani on lugu lõpetamata. Hmm "elada vabalt oma elu" vajab veel mõtisklemist..aga hetkel lähen vabalt lugema põnevat raamatut: "The Greenstone Grail"