My Moms carrot pie *** Porgandipirukas

My mother possesses exceptional culinary skills. She excels in both baking and cooking, and her creations never fail to delight the palate.

One fine summer day, my mother embarked on the task of crafting a delightful carrot pie, utilizing the abundance of freshly harvested, petite carrots at her disposal. The endeavor seemed promising, and indeed, the result was nothing short of fantastic—until an unfortunate mishap occurred, and the pie met with an untimely demise upon the ground.

In the aftermath of this unexpected turn of events, laughter ensued. I found myself unable to suppress my amusement, and my mother, in good spirits, joined me in hearty laughter until tears streamed down our cheeks.

***

Minu emme on üks maailmaparimaid kokkasid - küpsetab ja keedab ja kõik tuleb alati imemaitsev välja. Parajasti oli käes porgandite harvendamise aeg ja emme otsustas porgandipirukat küpsetada. Pirukas kukkus....esiteks kukkus välja ilus ja teiseks kukkus põrandale, mis enam nii ilus ei olnud, aga mina, kes juhtusin seda hetke pealt nägema hakkasin laginal naerma. Naersime koos emaga pisarateni!

Flower or paper? *** Lill või paber?

 



This flower blooms on the bush outside my apartment block, and it's quite a sight to behold. Its appearance is almost surreal, resembling delicate tissue paper with a subtle sheen. But despite its artificial-like beauty, it's all-natural. 

Any idea what kind of bush it is?

Selline ilusate ja huvitavate õitega põõsas kasvab meil korteriakna all. Ma ei tea mis taim see on.

Kas Sina tead mis iluaia liigiga tegu võib olla?

Love is in the air *** Õhus on tunda armastust..

During one of my delightful lunchtime strolls, I stumbled upon a fractured tree in the park, a casualty of a recent windstorm. My heart went out to it, and I found myself embracing the tree, silently wishing for its swift recovery. Upon parting ways with the wounded tree, I gravitated towards another arboreal companion. As I stood there, pondering the interconnectedness of nature, I witnessed an intriguing phenomenon: a verdant cascade descended from above, swirling gracefully before settling at my feet. This occurrence sparked a curious thought: could it be that trees possess a form of communication among themselves?

Now, amidst the myriad of splendid trees that adorn our landscapes, do you have a particular favorite?

Ühel mõnusal lõunapausi jalutuskäigul sattusin pargis tormist murtud noore puu juurde. Üks suur oks oli tüve küljest ära murdunud! Nii kahju hakkas, et tegin talle pai ja soovisin kiiret paranemist. Järgmise puu juures olles keerles õhust midagi rohelist alla ja langes otse minu jalgade juurde..Kas puud suhtlevad omavahel?

Mis on Sinu lemmikpuu?

Devils Glen

Sunday, a day for venturing into the woods! Ireland offers a hiker's paradise, with an abundance of scenic walking paths amidst lush greenery. My boyfriend enjoys capturing photos, and I'm delighted to accompany him as long as we're outdoors. The morning began splendidly with sunny, warm weather. So, we gathered our gear and set off. However, just as we stepped out of the car en route to a stunning 5 km trail leading to a waterfall, the heavens opened up. Undeterred by the rain, we pressed on. Despite the intermittent downpours, my boyfriend managed to capture some exquisite shots. The path was slick, muddy, and sodden, making it challenging to watch our steps on the return journey—everyone and everything ended up drenched. Upon returning home, a comforting hot shower awaited, followed by indulging in cinnamon rolls. Despite the extreme conditions, it was a fantastic day out.

Wishing everyone a happy Sunday! 

                                                                                       ***

 No mitte just päris seenele, aga…Iirimaal on väga ilus loodus. Väga mitmekesine maastik ja ideaalsel hulgal rohealasid. Midagi igale inimesele. Pühapäev on meie jaoks välja kujunenud matkapäevaks. Valime kas hommikul või eelneval päeval sihtkoha ja tavaliselt teeme teoks. Seda juhul kui ilm on pildistamiseks sobiv. Juhtub ka nii, et hommikul ei ole, aga õhtu on hommikust targem – kes ütleb, et vanasõna käib alati ühtepidi!

Eilne hommik oli päris ilus ja päikseline. Ets üllatas mind ja ma isegi ei teadnud, kuhu me läheme, peale selle, et seal saab matkata ja veekoske vaadata, Mida lähemale sihtkohale seda tumedamaks ja kurjakuulutavamaks läks taevas. Pisike valguslaiguke horisondil hoidis meie lootusesädeme hõõgvel ja jätkasime oma trajektoori.

Mida käänulisemaks ja kitsamaks läks autotee, seda rohkem ja rohkem vihmale kiskus. Kaua ei tulnudki oodata, kui rasked piisad meie autoesiklaasil meloodiat toksima hakkasid – see läks väga kähku pianolt allegroks üle. Iirimaal on alati lootust, et lausvihm kestab 1 minuti. Näiteks rattasõidul võid 100 meetriga läbimärjaks saada ja siis tuleb päike välja ja koju jõudes olid jälle kuiv.

Saabusime sihtkohta - seekord siis Devils Glen – kui õige nimi!. Pime ja märg. Istusime autos. Ootasime. 10 minutit. Vihm jäi järgi. Autoparklas oli meie autoga kokku 3 masinat. Tundsin neile inimestele hetkeks kaasa ja kujutasin neid vihmas kannatavatena ette (noh siis ma ei teadnud veel, mis mind ennast ees ootab!). Nägingi kahtlaseid kujusid taamal liikumas ja piidlesin vaikselt, et justkui oli midagi, aga ära kadus ? – varsti selgus kui kaks koera rõõmsalt põõsast välja kepslesid. Nende kannul omanikud -. 60ndates lõbus vanapaar – läbi vettinud, näod naerul. Hoiatasid meid igaks juhuks, et mäekülgedelt voolab sadu ojasid alla ja, et rada on väga mudane. Mees ütles ka naisele, et nüüd läheme siis Sugar Loafile (501 m kõrgune mägi, me ise veel seda roninud pole)! Hahaa, nii peabki!

Igaks juhuks otsustasime vihmavarjud kaasa võtta! Väga õige otsus, sest kohe hakkas jälle vihma kallama ja liikusime 5 km-sel metsarajal alla ja üles. Läbi mudalompide, kummardades ja seisatades. Suuremahuliselt  rikast õhku ahmides. Jõudsime jõe äärde. Ekstra vihm andis veekogule volüümi ja voolule kiirust. Mõnus oli vaadata koorega kohvi jugasid, mis rajaga risti jõkke teed otsisid. Jõgi ise nägi ka välja nagu hiiglama suur anum kakaod ja voolas vahuselt, kivirahnude vahelt teed otsides. Tundus, et tal oli lõbus. Meil ka. Ega just tihti lausvihma käes ei jaluta! Vahepeal olid jões kärestikulised astangud – mõtlesime omaette, et nagu oleks kosk ja pole ka, mine sa tea neid Iiri koskesid. Mkmm ei saa olla, teekond jätkus. Viimane tõus ja siin peaks kosk olema? Hmm, nagu oleks kose moodi või. Veebassein. Hmm, mitte just väga muljet avaldav. Selgus, et vaatasin valesse kohta – kosk oli võimas, tuli silmad üles tõsta. Kahepoolne kosk. Väga ligidale minna seekord ei saanud, sest rahnud olid märjad ja see looduslik modell, peab veel oma fotosessiooni ootama.

Tagasitee läks kiiremini. Enam polnud oluline kuhu sa astud – jalad olid naguniigi läbimärjad ja lapsemeelsus oli vallandunud ning suisa nautisime lompides tatsumist. Kuigi ka kujutluspilt soojast ja kuivast pani liikmed kiiremini tegutsema. Õhk oli endiselt värske ja puu-, põõsa- ja puhmarinne lopsakas.

Jah näe, kohal. Vahepeal jäi ju vihm üle ja siis jälle sadas ja nii vaheldumisi terve tee, aga meel oli ergas ja läbitud ektreemsusest palged punased. “Ilus oli olla, sest kole oli möödas!”

Kas teeks nii ka teinekord, et vihmaga matkale läheks – hmm teises sihtkohas küll.

Ja kodus ootas kuum dush, kaneelisaiakesed ja mõnus film!

Ilusaid pühapäevi kõigile!

"Minu Dublin" *** My Dublin

Reading "My Dublin" by Kristiina Piip was quite an experience, especially since I also live in Dublin. The author's depiction of life in the city was captivating, offering a mix of emotions from joy to sorrow. The book was well-written, engaging, and encompassed a range of experiences. I'm not certain if it has been translated, but I highly recommend giving it a read if you have the chance. It's like a box of chocolates—you just can't stop until it's all gone! Sweet indeed.

***

Lugesin hiljuti Kristiina Piibu kirjutatud raamatut "Minu Dublin".

Oli põnev ise Dublini elanikuna teada saada, kuidas see maailma kalleim pealinn, kellegi teise silme läbi tundub. See oli ühtlasi ka minu esimene „Minu…“ raamatu sarja kirjutis, mida ma lugenud olen ja tekkis suur huvi ka teiste regiooni jutustuste vastu.

Käesolev raamat on kirjutatud noore, vabameelse naise poolt, kes õpib ennast tundma ja püüab omale elus kohta leida.

Mulle väga meeldis selle raamatu lihtne ja kujunduslik keelekasutus. Tekst oli kirjutatud ladusalt ja põnevalt, hoides pinget kuni lõpuni. Lisaks Iirimaa elu eripärasustele jagab autor lugejaga ka sügavalt isiklikke kogemusi: suhted tööl ja kodus, rasedus, traagiline õnnetus.

Näiteks haigla lõik oli väga pidav (lühike ja lööv), kandis pausi.

Kogu tekst oli põimitud nii osavalt, et küsisin endalt pidevalt muu teksti taustal, mis sai noorest mehest Vahurist, kes traagilise õnnetuse tõttu halvatuks jäi.

Uus algus, uus elu, aga autor ei tea, kas sellest kunagi üle saab.

Kõik Dublini faktid on lahti seletatud nii lihtsalt, et ise paremini ei oskaks. Olen soovitanud kõikidele oma sõpradele, et kui tõesti tahate teada, mismoodi see elu meil siin on, ostke „Minu Dubin“i raamat.

PPS (Pee-Pee-Essi number nagu autor ütleb), pangandus, töö otsimine. Aga üks fakt pani mind pead raputama – võib-olla sain valesti aru? - lugesin välja, et iirlased söövad rohkem sealiha kui loomaliha. Tegelikult on see vastupidi. Eesti lettidel on peamiselt sealiha, iirlased ei saa oma loomaliha steikidest ei üle ega ümber. Üritasin ise siin alguses supermarketitest segahakkliha leida, aga tulutult sest iirlased seda lihtsalt ei kasuta. Seahakkliha pakutakse eraldi pakis, see on väga hele ja kuiv, nii et kokku segades ikkagi sama tulemust ei saa, mis Eestis oleks.

Teine asi , mis mulle pisut meelehärmi valmistas ja üldse kajastamist ei leidnud on igasugused heategevuslikud väiksed poed, kuhu saad oma asju ära anda (vaip, riided jne). Iirimaal on isegi 3 kodulehte, kus inimesed tasuta asju ära annavad. (isegi olen saanud endale paar mööblieset ja valgusti) www.gumtree.ie, www.freetrade.ie, www.jumbletown.ie

Ja loomulikult on igas piirkonnas konteinerid jalanõude, riiete, klaasi jne jaoks. Ma saan aru ka sellest, et raamatuautoril oli tookord Eestisse lahkumisega kiire ja asjade ära viskamisel niisugused asjad pähe ei tulnud.

Minu enda Dublini jutus oleks olnud ka  Iirimaa ratta- ja sõiduteede teema. Väikesed maalilised piirkonnad on endiselt tõlla laiuste pinnakatetega (kuna Iirimaad suured maailmasõjad otseselt ei puudutanud, siis polnud ka vajadust sõiduteid laiemaks teha, hiljem juba oli võimatu, sest majad ja kõnniteed lihtsalt sõidutee jaoks rohkem ruumi ei võimaldanud). Rattaga saab sõita Iirimaal aastaringselt ja punaka puruse teekattega rattateed on peaaegu igal pool. Sõidan igapäev tööle 10 km ja 99% kogu teest on rattatee olemas. Lisaks saab Dublinis rattaid rentida 5 eurot päev.

Raamatu lõpp on hetkeseisu kokku võttev ja lõppeb positiivselt. Autor on leidnud üles oma teise poole ja taasavastab endas romantilist külge.

Raamat sai väga kähku läbi ja jättis mulle väga hea mulje. Soovin Kristiinale edu ja loodan, et tema sulest tuleb veel mõni raamat.

A day without laughter is a day wasted – or not?! *** Päev ilma naeruta on raisatud - või mis sa arvad?!

It's quite amusing to stumble upon these words, which were once a slogan for one of my friends on Skype. Perhaps they still are. I find it particularly entertaining to read through them, especially in the context of using MSN, Skype, Facebook, and other platforms. You quickly skim through your friends' current activities: holidays, baking adventures, sports, birthdays, and so on. It's all part of the fun!

 http://www.youtube.com/watch?v=gHCxdlZ7G18

Remi Gaillard's antics never fail to bring a smile to my face. He has a knack for coming up with hilarious ideas, dressing up, and surprising people in the most amusing ways imaginable. Whether he's impersonating a snail on a busy road, causing massive traffic jams, or pretending to be a kangaroo hopping around everywhere, his creativity knows no bounds. Even when he gets into trouble with the police or encounters angry people, resulting in a quick getaway and hide-and-seek, it's all worth it for the laughs. Thanks, Remi, for brightening our days!

I've even got an idea for him! Since he's done Mario Kart before, I think it would be hilarious if he pretended to be the auctioneer from the Monopoly game, complete with the hat, and sold streets and hotels, but only for Monopoly money. Then he could go to a store or café and try to buy something with his Monopoly cash. Wouldn't that be a sight to see?!

***

 Need sõnad olid ühe mu sõbra Skypes. Nii tore, et on Skype, MSN ja FB - saad oma kiire elu kõrvalt sõprade toimetuste ja tegemistega kursis olla.

Aga nüüd selle "päev ilma naeruta" juurde tagasi. Mulle meeldib Remi Gaillard. Ta on koomik, talle meeldib kanda kostüüme ja inimesi shokeerida. Nagu ülemisel videol - Tigu roomab tipptunnil tee peal ja autod ootavad ja tuututavad võidu. Tigu jätkab kõiki ignoreerides piinliku aeglusega oma toredat teekonda! Või siis ta maskeerub känguruks ja liigub ringi ainult hüpeldes. Või üks teine mu lemmik kui ta lillepoodi läheb ja kukub hekikääridega lilli pügama. Naljad ja kuulsus ei tule kergelt. Nii mitmeidki kordi on tal kokkupõrkeid politseiga ja nii mõnegi on ta täielikult välja vihastanud - mitte alati ei õnnestu tal ära põgeneda nende eest! Aga Remi, aitäh!

Jaa, ja üks idee ka talle. Ta võib ennast riietada Monopoly mängu juhiks (see kübaraga hallipäine mehike) ja hakata tänaval majasid parseldama ja inimesi "vangi" panna ja..Ja monopoli raha eest endale kohvi osta näiteks. Ma küll vaataksin seda :P.

Spring *** Kevad

It's such a relief that spring has finally graced Ireland with its presence. Flowers are blooming everywhere, and the weather is delightfully sunny and warm for a change. Though, as usual, it doesn't last long. The transition from winter to spring in Ireland isn't as dramatic as it is in Estonia. Over there, you truly cherish the first warm days even more. When temperatures plummet to -30 degrees Celsius, everything—grass, trees, animals—either hibernates or migrates to warmer climates during the colder months. Most birds fly away to escape the harsh conditions. Winter plunges everything into a deep slumber, and when the snow starts to melt, you eagerly await the emergence of green leaves, flowers, and the sweet melodies of returning birds. Ah, how I adore spring!

***

Hihiii, kevad ongi meite õuele jõudnud! Igal pool õitsevad lilled ja ilm on nii mõnus soe ja päikeseline. Jah, see ei jää kestma, aga hetkel on tore. Talve ja kevade vaheline kontrast Iirimaal ei ole nii tugev. Eestis on kevade tulek märgatavam. Kui talvel on väljas -30 kraadi külma, siis on kõik lumevaiba all, loomad talveunes ja linnud lõunamaal. On valge vaikus. Ja kui esimene roheline murulible paistma hakkab, paiselehed õitsema hakkavad, kuldnokad ringi siblima ja lõokene kõrgel taevas lõõritab - siis sa kohe märkad, et kõik on teisiti. Kevad on nii tore!