Devils Glen

Sunday, a day for venturing into the woods! Ireland offers a hiker's paradise, with an abundance of scenic walking paths amidst lush greenery. My boyfriend enjoys capturing photos, and I'm delighted to accompany him as long as we're outdoors. The morning began splendidly with sunny, warm weather. So, we gathered our gear and set off. However, just as we stepped out of the car en route to a stunning 5 km trail leading to a waterfall, the heavens opened up. Undeterred by the rain, we pressed on. Despite the intermittent downpours, my boyfriend managed to capture some exquisite shots. The path was slick, muddy, and sodden, making it challenging to watch our steps on the return journey—everyone and everything ended up drenched. Upon returning home, a comforting hot shower awaited, followed by indulging in cinnamon rolls. Despite the extreme conditions, it was a fantastic day out.

Wishing everyone a happy Sunday! 

                                                                                       ***

 No mitte just päris seenele, aga…Iirimaal on väga ilus loodus. Väga mitmekesine maastik ja ideaalsel hulgal rohealasid. Midagi igale inimesele. Pühapäev on meie jaoks välja kujunenud matkapäevaks. Valime kas hommikul või eelneval päeval sihtkoha ja tavaliselt teeme teoks. Seda juhul kui ilm on pildistamiseks sobiv. Juhtub ka nii, et hommikul ei ole, aga õhtu on hommikust targem – kes ütleb, et vanasõna käib alati ühtepidi!

Eilne hommik oli päris ilus ja päikseline. Ets üllatas mind ja ma isegi ei teadnud, kuhu me läheme, peale selle, et seal saab matkata ja veekoske vaadata, Mida lähemale sihtkohale seda tumedamaks ja kurjakuulutavamaks läks taevas. Pisike valguslaiguke horisondil hoidis meie lootusesädeme hõõgvel ja jätkasime oma trajektoori.

Mida käänulisemaks ja kitsamaks läks autotee, seda rohkem ja rohkem vihmale kiskus. Kaua ei tulnudki oodata, kui rasked piisad meie autoesiklaasil meloodiat toksima hakkasid – see läks väga kähku pianolt allegroks üle. Iirimaal on alati lootust, et lausvihm kestab 1 minuti. Näiteks rattasõidul võid 100 meetriga läbimärjaks saada ja siis tuleb päike välja ja koju jõudes olid jälle kuiv.

Saabusime sihtkohta - seekord siis Devils Glen – kui õige nimi!. Pime ja märg. Istusime autos. Ootasime. 10 minutit. Vihm jäi järgi. Autoparklas oli meie autoga kokku 3 masinat. Tundsin neile inimestele hetkeks kaasa ja kujutasin neid vihmas kannatavatena ette (noh siis ma ei teadnud veel, mis mind ennast ees ootab!). Nägingi kahtlaseid kujusid taamal liikumas ja piidlesin vaikselt, et justkui oli midagi, aga ära kadus ? – varsti selgus kui kaks koera rõõmsalt põõsast välja kepslesid. Nende kannul omanikud -. 60ndates lõbus vanapaar – läbi vettinud, näod naerul. Hoiatasid meid igaks juhuks, et mäekülgedelt voolab sadu ojasid alla ja, et rada on väga mudane. Mees ütles ka naisele, et nüüd läheme siis Sugar Loafile (501 m kõrgune mägi, me ise veel seda roninud pole)! Hahaa, nii peabki!

Igaks juhuks otsustasime vihmavarjud kaasa võtta! Väga õige otsus, sest kohe hakkas jälle vihma kallama ja liikusime 5 km-sel metsarajal alla ja üles. Läbi mudalompide, kummardades ja seisatades. Suuremahuliselt  rikast õhku ahmides. Jõudsime jõe äärde. Ekstra vihm andis veekogule volüümi ja voolule kiirust. Mõnus oli vaadata koorega kohvi jugasid, mis rajaga risti jõkke teed otsisid. Jõgi ise nägi ka välja nagu hiiglama suur anum kakaod ja voolas vahuselt, kivirahnude vahelt teed otsides. Tundus, et tal oli lõbus. Meil ka. Ega just tihti lausvihma käes ei jaluta! Vahepeal olid jões kärestikulised astangud – mõtlesime omaette, et nagu oleks kosk ja pole ka, mine sa tea neid Iiri koskesid. Mkmm ei saa olla, teekond jätkus. Viimane tõus ja siin peaks kosk olema? Hmm, nagu oleks kose moodi või. Veebassein. Hmm, mitte just väga muljet avaldav. Selgus, et vaatasin valesse kohta – kosk oli võimas, tuli silmad üles tõsta. Kahepoolne kosk. Väga ligidale minna seekord ei saanud, sest rahnud olid märjad ja see looduslik modell, peab veel oma fotosessiooni ootama.

Tagasitee läks kiiremini. Enam polnud oluline kuhu sa astud – jalad olid naguniigi läbimärjad ja lapsemeelsus oli vallandunud ning suisa nautisime lompides tatsumist. Kuigi ka kujutluspilt soojast ja kuivast pani liikmed kiiremini tegutsema. Õhk oli endiselt värske ja puu-, põõsa- ja puhmarinne lopsakas.

Jah näe, kohal. Vahepeal jäi ju vihm üle ja siis jälle sadas ja nii vaheldumisi terve tee, aga meel oli ergas ja läbitud ektreemsusest palged punased. “Ilus oli olla, sest kole oli möödas!”

Kas teeks nii ka teinekord, et vihmaga matkale läheks – hmm teises sihtkohas küll.

Ja kodus ootas kuum dush, kaneelisaiakesed ja mõnus film!

Ilusaid pühapäevi kõigile!

"Minu Dublin" *** My Dublin

Reading "My Dublin" by Kristiina Piip was quite an experience, especially since I also live in Dublin. The author's depiction of life in the city was captivating, offering a mix of emotions from joy to sorrow. The book was well-written, engaging, and encompassed a range of experiences. I'm not certain if it has been translated, but I highly recommend giving it a read if you have the chance. It's like a box of chocolates—you just can't stop until it's all gone! Sweet indeed.

***

Lugesin hiljuti Kristiina Piibu kirjutatud raamatut "Minu Dublin".

Oli põnev ise Dublini elanikuna teada saada, kuidas see maailma kalleim pealinn, kellegi teise silme läbi tundub. See oli ühtlasi ka minu esimene „Minu…“ raamatu sarja kirjutis, mida ma lugenud olen ja tekkis suur huvi ka teiste regiooni jutustuste vastu.

Käesolev raamat on kirjutatud noore, vabameelse naise poolt, kes õpib ennast tundma ja püüab omale elus kohta leida.

Mulle väga meeldis selle raamatu lihtne ja kujunduslik keelekasutus. Tekst oli kirjutatud ladusalt ja põnevalt, hoides pinget kuni lõpuni. Lisaks Iirimaa elu eripärasustele jagab autor lugejaga ka sügavalt isiklikke kogemusi: suhted tööl ja kodus, rasedus, traagiline õnnetus.

Näiteks haigla lõik oli väga pidav (lühike ja lööv), kandis pausi.

Kogu tekst oli põimitud nii osavalt, et küsisin endalt pidevalt muu teksti taustal, mis sai noorest mehest Vahurist, kes traagilise õnnetuse tõttu halvatuks jäi.

Uus algus, uus elu, aga autor ei tea, kas sellest kunagi üle saab.

Kõik Dublini faktid on lahti seletatud nii lihtsalt, et ise paremini ei oskaks. Olen soovitanud kõikidele oma sõpradele, et kui tõesti tahate teada, mismoodi see elu meil siin on, ostke „Minu Dubin“i raamat.

PPS (Pee-Pee-Essi number nagu autor ütleb), pangandus, töö otsimine. Aga üks fakt pani mind pead raputama – võib-olla sain valesti aru? - lugesin välja, et iirlased söövad rohkem sealiha kui loomaliha. Tegelikult on see vastupidi. Eesti lettidel on peamiselt sealiha, iirlased ei saa oma loomaliha steikidest ei üle ega ümber. Üritasin ise siin alguses supermarketitest segahakkliha leida, aga tulutult sest iirlased seda lihtsalt ei kasuta. Seahakkliha pakutakse eraldi pakis, see on väga hele ja kuiv, nii et kokku segades ikkagi sama tulemust ei saa, mis Eestis oleks.

Teine asi , mis mulle pisut meelehärmi valmistas ja üldse kajastamist ei leidnud on igasugused heategevuslikud väiksed poed, kuhu saad oma asju ära anda (vaip, riided jne). Iirimaal on isegi 3 kodulehte, kus inimesed tasuta asju ära annavad. (isegi olen saanud endale paar mööblieset ja valgusti) www.gumtree.ie, www.freetrade.ie, www.jumbletown.ie

Ja loomulikult on igas piirkonnas konteinerid jalanõude, riiete, klaasi jne jaoks. Ma saan aru ka sellest, et raamatuautoril oli tookord Eestisse lahkumisega kiire ja asjade ära viskamisel niisugused asjad pähe ei tulnud.

Minu enda Dublini jutus oleks olnud ka  Iirimaa ratta- ja sõiduteede teema. Väikesed maalilised piirkonnad on endiselt tõlla laiuste pinnakatetega (kuna Iirimaad suured maailmasõjad otseselt ei puudutanud, siis polnud ka vajadust sõiduteid laiemaks teha, hiljem juba oli võimatu, sest majad ja kõnniteed lihtsalt sõidutee jaoks rohkem ruumi ei võimaldanud). Rattaga saab sõita Iirimaal aastaringselt ja punaka puruse teekattega rattateed on peaaegu igal pool. Sõidan igapäev tööle 10 km ja 99% kogu teest on rattatee olemas. Lisaks saab Dublinis rattaid rentida 5 eurot päev.

Raamatu lõpp on hetkeseisu kokku võttev ja lõppeb positiivselt. Autor on leidnud üles oma teise poole ja taasavastab endas romantilist külge.

Raamat sai väga kähku läbi ja jättis mulle väga hea mulje. Soovin Kristiinale edu ja loodan, et tema sulest tuleb veel mõni raamat.