On one of my earlier posts, I detailed a stroll through Devils Glen. Today's excursion took us along a different path within Devils Glen, one of the various routes available.
We traversed what I can only describe as gold - pure gold! In my estimation, this golden scenery holds more value than actual gold.
The second image I stumbled upon depicted an old tree leaning on a young one. Initially, I walked past it, but then I felt compelled to return. It symbolizes a child supporting their parent, a poignant representation of the cycle of life. Aging can be daunting, especially when one must rely on their children for support after years of being the authority figure. It's challenging to accept this reversal of roles and lean on someone else. Yet, there's a profound sense of love captured in this scene. The vibrant, youthful tree seems to say, "Mom, it's my turn to support you now. Don't worry, I love you deeply. Just lean on me, and I'll always be there for you."
Continuing my walk, I was filled with a profound sense of nostalgy, and little poems began to surface one after another. I managed to capture photos of just two of them.
The one I feel a strong connection to, having grown up in the countryside in a small village.
"I grew close to the pebbles and berries, the smell of wild garlic. Relearning the acoustic of frost and the meaning of woodnote". From "The First Flight" by Seamus Heaney
There were so many strange-looking, beautiful mushrooms on the forest floor and old tree trunks. They were very colorful: yellow, pink, red, orange - all my favourite colors :).
Foraging mushrooms with one of my best friends sounds like a great idea for next autumn in Estonia. It's rewarding and relaxing, and the forest is so peaceful. And there's nothing quite like the taste of freshly fried mushrooms! Yum.
Even though it's still autumn, Christmas is just a little over 7 weeks away now. I'm so excited!
Bye for now!
Ühes oma eelnevas postituses oli pikk jutt Devils Glen jalutuskäigu kohta. Tänase päikeselise ilmaga läksime jälle rändama. Samasse kohta, aga võtsime teise suuna (seal on 3 erinevat jalutuskäiku kokku).
Jalutasime kullal, puhtal kullal! Mõtlen, et see kuld peaks olema kallim kui päris kuld (Au), sest see kuld annab meie mullale huumust, see kuld toob meile söögi lauale!
Pildid on kõik üleval pool nagu ikka. Jutustan oma lugusid läbi piltide. Teisel pildil mille tänasel retkel leidsin oli üks vana räsitud kõdunev puu, kes toetus noorele täis elujõus puule. Möödusin rahulikult, aga miskipärast otsustasin tagasi tulla. Noor puu ütles vanemale: Ema, nüüd on minu kord sulle toeks olla! Minu ema laulis mulle väiksena Vello Toomemetsa laulu:
Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule pärlid,
ise nad kenasti paelale a ‘an,
sinised, punased, valged.
kingin siis sinule pärlid,
ise nad kenasti paelale a ‘an,
sinised, punased, valged.
Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule linna,
millel on hõbedast tänavad,
kullast ja pärlitest sillad.
Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde?
Muidu on õhtud nii igavad,
katusel mänglevad tuuled.
Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd mu juurde,
istud mu voodil ja jutustad,
uni kui silmad mul suleb?
Miskipärast on mulle endale meelde jäänud see rida, et kingin siis sinule linna ja et kas sa siis jääd mu juurde, istud mu voodil ja jutustad. Ilmselt lapsele oli see hästi tähtis, et keegi oleks seal, et turvaliselt uinuda. Sellel puu pildil on ring täis saanud. Laps istub ema voodil ja jutustab, kuni ema silmad suleb! Ema ei jää kunagi üksi!
Miks selle jalutuskäigu nimi just poeesia retk on? Sest iga väikese maa tagant oli puupink ja selle seljatoele oli sisse lõigatud Seamus Heaney riimid. Pildistasin neist kahte. Esimesel pildil on lõik sellest, et Jalutaja, tee väike paus nüüd ja istu. Hinga sisse elu, hingates sisse õhku!
Teisel on kirjas, et ma kasvasin kivikeste ja marjade keskel, kuidas küll karulauk lõhnas. Õpin uuesti tundma halla akustikat ja puulõhna tähendust. See viimane oli mulle hingelähedasem, sest olen pärit väikesest külast metsade keskel. Tunnen ennast kodus kui näen aknast lehmi, rohelust, kuulen taamal koera haukumas. Kes ütles, et elu keeb linnas, see on ilmselt laisk, ta ootab, et kõik on talle kandikul kohale toodud. Maainimese elu keeb veel rohkem. Tema kõigepealt teeb omale kandiku ja siis kasvatab kõik selle, mis sinna peale käib ja mis üle jääb see viiakse ka linna. Siia sobib väga hästi üks pilt, mille leidsin hiljuti ühest teistmoodi kingituste poest Dublinist!
Praegu on ikka veel sügis, aga natuke üle 7 nädala veel ja ongi käes jõulud. Olen juba nii elevil :)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar