The Azores *** Assoorid

Local ceramic map (private collection***erakogust)

The Azores, a captivating archipelago in the vastness of the Atlantic Ocean, stand as an autonomous region of Portugal, marking an ultra-peripheral area of the European Union. Situated approximately 1500 kilometers from mainland Europe, these islands boast a unique charm and allure.

Among these picturesque islands, São Miguel, often dubbed "The Green Island," reigns as the largest and most populous. It serves not only as a sanctuary of natural beauty but also as the seat of the Presidency of the Autonomous Region of the Azores.

Originally intended as a honeymoon destination, our journey to São Miguel unfolded unexpectedly ahead of our wedding ceremony due to an irresistible offer. As for our honeymoon plans, they remain open to exploration, and any suggestions would be greatly appreciated!

Our adventure took the form of a group excursion, meticulously arranged and coordinated for our convenience. All we had to do was adhere to the schedule and assemble at the designated locations promptly.

Our journey commenced with a flight to São Miguel, departing from Tallinn, Estonia, and culminating in Ponta Delgada, the island's principal city. Spanning approximately 8 hours in total, our charter flight accommodated a cohort of 178 fellow travelers. Amidst the voyage, I found respite in slumber, punctuated only by brief awakenings for sustenance and the eventual descent. Notably, our flight encountered a slight hiccup, necessitating two landing attempts. European Union regulations mandate sufficient fuel reserves for round-trip flights to island destinations, prompting a refueling stop. Despite the logical explanation, one passenger adamantly attributed the diversion to the pilots' purported incompetence, showcasing an unwavering conviction in her assessment.

Angry lady (Picture from internet***Pilt internetist)

PONTA DELGADA. Our arrival in the early hours of the morning greeted me with a peculiar sensation as I slipped on my shoes. Convinced my boyfriend had played a prank, I struggled with what seemed to be unusually tight shoelaces. To my surprise, it was not mischief but rather the effects of the warm 22-degree weather welcoming us to Ponta Delgada.

Despite our fatigue and disheveled appearance, our tour guide exuded enthusiasm as she led us on a 1.5-hour exploration of the town. Despite our weary state, the tour proved to be engaging and enlightening.

Of particular interest were the anecdotes surrounding the orange and pineapple plantations. In the 15th century, the Azores reigned as Europe's primary orange supplier, with English merchants among their most ardent admirers. Additionally, the island was a haven for pirates, drawn by the allure of its beautiful women and affluent residents. To preserve their allure, women adorned themselves in traditional black attire with long hoods that obscured their features. However, tragedy struck in the 17th century when a plague decimated the orange plantations, necessitating the felling of every tree. Seville seized the opportunity to emerge as Europe's premier orange seller—a title it retains to this day. Pineapples, initially prized for their aesthetics, later revealed their potential as a lucrative crop when cultivated properly.

Notably, Ponta Delgada boasts a remarkable bovine-to-human ratio, with 140,000 people and a staggering 150,000 cows. This abundance of livestock positions the Azores as Portugal's foremost producer of milk and dairy products, yielding significant economic returns. Grazing freely on the hillsides year-round—an arrangement secured through special permission from the European Union—the cows play a pivotal role in sustaining the region's dairy industry, with a liter of milk fetching a mere 50 cents.

Traditional costume (private colletion ***erakogust)

Cows in Azores ***Assooride lehmad (private collection ***erakogust)

SETE CIDADES PINEAPPLE PLANTATION. Among the myriad attractions of our journey, one that captured my fascination was the Sete Cidades Pineapple Plantation. Here, amidst the lush landscapes of Azores, I uncovered the intricate process behind pineapple cultivation.

The revelation that a single pineapple requires two years to reach fruition was both astonishing and enlightening. Yet, the modest price of 3 euros per fruit at the local market seemed remarkably reasonable, given the extensive cultivation period.

In the natural setting of Azores, pineapples do not spontaneously bear fruit. Instead, specialized greenhouses are employed, where the delicate balance of oxygen is manipulated to stimulate fruit growth. By reducing oxygen levels and harnessing the effects of carbon dioxide, these greenhouses facilitate the transformation of pineapple plants from mere foliage to fruitful bounty.

100% natural pineapple liquers (bring me some next time you go) (private collection***erakogust)

Pineapple plants in different growing stages (private collection***erakogust)

VISTA DO REI LOOKOUT: Nestled amidst the breathtaking landscapes of the island, there exists a poignant tale of ambition and misfortune surrounding the Vista do Rei Lookout. This once-envisioned site for a prestigious five-star hotel, aptly named King's View, now stands as a haunting reminder of dreams unfulfilled.

The ill-fated venture was plagued by several critical oversights. Firstly, the hotel's proprietors failed to adequately consider the region's climatic complexities. Azores, notorious for its unpredictable weather patterns, experiences frequent rainfall and persistent mist and fog, rendering the panoramic views obscured and the atmosphere perpetually shrouded.

Moreover, the hotel itself found its existence perpetually enshrouded within the ethereal embrace of clouds. This geographical quirk, coupled with the relentless inclemency, spelled doom for the venture. Within a mere eighteen months, the hotel succumbed to financial ruin, its once-grand edifice now abandoned and forlorn.

Venturing into the remnants of this failed enterprise proved an eerie experience. Among the decaying remnants of carpets and forgotten safes, nature had begun to reclaim its dominion, with resilient trees piercing through the dilapidated structure. The scene evoked a sense of melancholy, a testament to the transient nature of human ambition in the face of nature's immutable power.

In our quest to behold the captivating vista, it took us a span of two days to finally feast our eyes upon its splendor. Yet, when the moment arrived, the sight was nothing short of breathtaking, leaving an indelible impression upon our souls.

Creepy abandoned Hotel Monte Palace (private collection***erakogust)

Once glorious now decaded 5 ***** hotel (private collection***erakogust)

King's View for me and on second picture only 1 minute later for my BF (private collection***erakogust)

LAGOA DO FOGO, as depicted above, unveils its enigmatic duality when the weather graces us with its clarity—a spectacle where one side of the lake mirrors a lush green hue, while the other exudes a serene blue. Yet, behind this captivating facade lies a tale steeped in the annals of time.

Legend has it that in a realm renowned for its opulence, a monarch ruled over untold wealth—a kingdom where gold and silver flowed abundantly like rivers. Within this kingdom, dwelled a king, a queen, and their beloved daughter, a princess of unparalleled grace.

During one of her customary strolls, the princess chanced upon a beguiling lad, destitute and in need. Their encounter ignited a flame of love that burned fiercely within their hearts from the very moment their eyes met. Despite their disparate stations in life, their connection transcended societal barriers, kindling a bond woven with the threads of destiny.

However, the keen-eyed king, vigilant and discerning, soon caught wind of their clandestine rendezvous. Confronting his daughter, he issued a decree: their love could never be, lest tragedy befall the beggar boy. Crushed by the weight of their forbidden love, the princess fled the confines of the castle, seeking solace in the arms of her beloved.

As they wept together, their tears cascaded into the waters below—each tear a testament to the depth of their sorrow. The princess's tears, a verdant stream, mingled with the boy's azure tears, creating a kaleidoscope of emotions reflected in the contrasting hues of the lake. Yet, as the picture reveals, the boy's tears were fewer, a silent testament to his stoic resolve in the face of adversity.

From internet***Internetist

Furnas, with its enchanting allure, boasts a remarkable array of 22 thermal springs—a veritable treasure trove awaiting discovery. Eagerly anticipating their rejuvenating embrace, I embarked on this journey with lofty expectations. Despite the inclement weather, we ventured forth, our first stop being the Terra Nostra Botanical Garden—a verdant oasis amidst the dreary drizzle.

Amidst the rain and chill, the thermal pools beckoned, offering solace and respite from the elements. One particular pool, a sanctuary of naturally heated water, proved to be a haven of tranquility. Its waters, a constant 40 degrees, enveloped me in warmth, inducing a state of blissful relaxation. Indeed, the allure of this thermal oasis was such that I could have easily whiled away the remainder of our sojourn within its comforting embrace.

Legend has it that a dip in these thermal springs bestows upon the bather the gift of youth, purportedly shaving five years off their age. Eager to partake in this mythical rejuvenation, I immersed myself in the warm embrace of the waters, hoping to emerge revitalized and renewed.

Yet, the wonders of Furnas extend beyond its therapeutic waters. Here, amidst the volcanic landscape, locals harness the power of the earth's geothermal energy for culinary endeavors. At a public cooking site, food is meticulously prepared and placed in large pots, which are then buried underground, where they simmer gently for five to six hours in the constant embrace of 70-degree heat.

Our culinary adventure culminated in a feast fit for royalty—a hearty medley of cabbage, carrots, turnips, potatoes, chicken, pork, and beef—all lovingly cooked in a single pot. The tantalizing aroma that wafted through the air was but a prelude to the feast that awaited us—a symphony of flavors that danced upon the palate, leaving an indelible impression of culinary delight.

Traditional food, thermal spring food on left below (private collection***erakogust)

Thermalspring (private collection***erakogust)

 

Private collection***erakogust

THE GORREANA TEA PLANTATION, though modest in size, offers a captivating sensory experience. Visitors are invited to immerse themselves in the world of tea production, where every aspect of the process—from the machines to the tea leaves and teabags—is within reach. However, one cannot help but question the hygiene standards, as all materials are exposed to the elements, including the occasional sneeze.

A fascinating revelation awaits those who venture into the plantation: both green and black teas stem from the same plant, differing only in their treatment during processing. Furthermore, the elusive white tea, renowned for its delicate flavor and exorbitant price tag, also originates from this versatile plant. Consisting of only the top three leaves of the tea plant, white tea epitomizes luxury in the realm of tea.

The aromatic allure of the tea leaves tantalizes the senses, while the taste transcends expectations. It's a symphony of flavors that delights the palate and leaves a lasting impression.

Remarkably, the Gorreana Tea Plantation stands as one of only two such establishments in Europe, the other being located in Switzerland. Despite its antiquated origins, the plantation boasts a remarkable feat of engineering, with its machinery dating back to the 19th century and originating from China. Testament to its durability, the machinery continues to operate seamlessly, with only minor issues encountered along the way.

Private Collection *** Erakogust

Fresh tea leaves drying (private collection***erakogust)

VIEIRA POTTERY stands as a testament to the renowned blue-and-white tiles that epitomize the artistic heritage of the Azores. Within its modest confines, a select few artisans diligently craft these timeless treasures, each imbued with its own distinct character.

Despite its small workforce, Vieira Pottery is a hive of specialized craftsmanship, where each artisan meticulously hones their expertise in a particular facet of production. As I observed, one talented individual was dedicated to fashioning salt and pepper shakers, infusing each piece with a unique charm and functionality.

Private Collection (erakogu)

Private Collection***erakogust

The people of the Azores embody a spirit of warmth, courtesy, and integrity. Throughout my travels on the islands, I encountered a community renowned for its hospitality and sincerity.

What struck me most was the abundance of attractions and amenities tailored to tourists, many of which are offered free of charge. Even where admission fees were required, they were exceedingly affordable, reflecting the region's commitment to accessibility and inclusivity for visitors from all walks of life.

Native man at work - drying fish, milking cows (private collection***erakogust)

Swimming with dolphins in the ocean is an unparalleled experience, offering a profound connection with these magnificent creatures and the vastness of the sea.

Private Collection (erakogu)

The beaches in the Azores boast stunning black sand, creating a unique and captivating coastline unlike any other.

Private collection *** Erakogust

Participating in the traditional festival allowed us to indulge in a wide array of local delicacies, from mouthwatering main courses to delectable desserts, complemented by a selection of traditional alcoholic beverages. Additionally, we were treated to captivating traditional dance performances, adding to the cultural richness of the experience.

Ttraditional main courses (Private collection***erakogust)

 

Choice of local desserts (Private collection***erakogust)

More traditional food (Private collection***erakogust)

The panoramic vistas in every direction are truly awe-inspiring. This region of Portugal boasts unparalleled natural beauty, offering breathtaking scenery that captivates the senses at every turn.

Private Collection (Erakogust)

Wild Cahili ginger (Hehychium Gardnerianum) - Private collection***Erakogust)

Hydrangea (private collection***erakogust)

Shhh keep quiet, dragon is a sleep! (private collection***erakogust)

Cryptomeria (private collection***erakogust)

Over 90% of the plant species in the Azores have been introduced and cultivated. However, ginger has begun to dominate the local flora and is now regarded as an invasive weed. On the other hand, Cryptomeria, a robust and fast-growing timber species, is highly valued for its strength and originates from Japan.

Snails - local breed (private collection***erakogust)

 

Just kidding, in the context of a contest, it's amusing, but it's actually rather sad. These two burgers were found under a bush, indicating that someone discarded them instead of disposing of them properly in a bin.

Here's a little souvenir we brought back from the Azores!

Local Madeira cakes (private collection***erakogust)

Assoorid on koondnimetus Portugalile kuuluvale arhipelaagole, paikneb ta Portugali rannikust umbes 1500 km kaugusel.

São Miguel on Assooride suurim saar ja tema minimaalne laius on 8 km, maksimum laius 14 km ja maksimaalne pikkus 72 km. Saare keskus Ponta Delgada asub lennujaamast 2 km kaugusel. 

Plaanisime seda reisi algselt mesinädalate jaoks, aga Ets kogemata juhtus netist leidma Maalehe Assooride grupireisi. Huvitav oli vahelduseks minna reisile, kus kõik on sinu eest planeeritud ja organiseeritud

LEND São Migueli. Lendasime Tallinnast São Migueli saare pealinna Ponta Delgadasse charterlennuga u. 8 tundi. Lennuk mahutas 180 inimest ja oli täitsa täis. Lennukis oli jalgadele just nii palju ruumi, et nad täpselt vastu eesolevat seljatuge oleksid. Oli kuulda üleüldist nurinat - et õhku ja ruumi on vähe. Mina sain ilusti hakkama, Etsil oma pikkade koibadega oli kahjuks ebamugav. Lätile kuuluvast Smartlynx charterlennukist hoidke siis kaarega eemale :P.

Mina kustusin lennukis kohe ära, ärkasin söömise ja vahemaandumise peale. Lennuk pidi tankima. Kuigi kütust oleks jätkunud on saartele sõitmisel reeglid, et kütust peab oleme nii palju, et mandrile tagasi sõita jõuab ja nii palju meil enam paagis ei olnud. Üks proua oli veendunud, et lendurid on lihtsalt oma asjatundmatusega vales lennujaamas maandunud ja tuleks koheselt lahti lasta. Kohale jõudsime hommikul kell 7 (ajavahe eestiga on 3 tundi). Jalanõusid jalga pannes avastasin, et need olid kole väikeseks jäänud ja juba kahtlustasin, et Ets on koerustükiga hakkama saanud ja paelad nii kõvasti kinni sidunud, aga mu jalad olid hoopis nagu pakud all, paistes :D.

PONTA DELGADA. Kui Tallinnast ära minnes oli 14 kraadi sooja, siis Ponta Delgadas võttis meid vastu 22 kraadine varahommikune soojus.

Peale lendu olime  väsinud ja higised. Tahtsime dushi alla ja magama. Grupijuhil olid meiega aga hoopis teised plaanid. Saime hädavaevu oma kotid hotelli visatud kui linnaekskursioonile kupatati. Kestis see  umbes 1.5h ja saime paar grammi targemaks.

  

Eriti põnevad olid minu jaoks jutud apelsiniistandustest ja ananassidest. Et juba 15 sajandil sai Assooridest Euroopa apelsiniladu. Eriti apelsini maiad olid Inglise kaupmehed. Assooride pealinn oli 15 sajandil teises piirkonnas, aga see hävis maavärina tulemusel ja siis toodi pealinn vähem ohtlikku piirkonda Sao Miguelli. Tihti rünnati Assoore piraatide poolt ja nende naiste traditsiooniline musta värvi kostüüm oli naistele piraatide eest kaitseks, et nende ilus nägu varjatud oleks. 17 sajandil tabas apelsini puid aga haigus ja kõik puud võeti maha. Siis võttis Sevilla (Hispaania) selle äri üle ja toodavad siiamaani ühe suurima tootjana ülemaailmsele turule apelsine :P. Assoorlased tõid saarele ilutaimeks ananassid ja mingi aeg märkasid et need kõlbavad süüa. Nii leiti uus nish oma äri ajamiseks. Lisaks on hetkel Assoorid Portugali piimalaudaks. Neil on iga elaniku kohta 1 lehm ja enamgi (elanikke 140000, ilus Tartu linnake :D ja lehmi on 150000). Lehmad toovad palju raha sisse. Liiter piima maksab 50 centi ja lehmad kükitavad aastaringselt mägede külgedel ja lüpstakse ka väljas (Assoorid pidid selleks eri loa taotlema Euroopa liidult).

  

Peale linnaekskursiooni veetsime aega ühes kohalikus kohvikus, kinnitasime keha ja kadusime hotelli magama.

Teisel hommik oli meil plaanivaba ja läksime randa (mitte liiva, aga betoonranda), kus rõõmsalt juba seltskond eestlasi ees oli. Reet Linna nende seas ja tema kohe ütlema, Etsile, et ma vaatasin et Gerd Kanter tuleb, noorem ja natuke k6hnem :D. See oli lõbus, aga Ets ise seda ei kuulnud :P. Ta oli ametis päevitamispesa sisse seadmisega. Ujusime soolases vees ja nautisime väikest vestlust. 

Jalutasime nats ringi ja hakkasime vaalavaatlusele minema, kui Reet meid jälle kõnetas: “Noored, kas teie olite need, kes vaalavaatlusele pidid minema jah?” Me, et jah, meie jah. Ja siis seletas, et näe seltskond just tuli, et nii merehaiged kõik, oksendasid mis hirmus ja külm oli ka. No ja ma siis ikka, et mis siis, ongi väljakutse. PS meie paadis oksendas 16nest inimesest ainult 1. Ja külma suhtes oli õigus, läbimärjaks saime tõesti - vaatamata vihmakindlale riietusele.

Meie hotell oli suht turu lähedal ja tegime seal reisi jooksul päris mitu tiiru. Esimesena paistsid turul silma ananassid. Palju oli igatsugu juurikaid. Saime sealt selle suve magusaima arbuusi ja paar ananassi ostsime ka. Keele viis alla. Nii mahlane ja mesine. Palju oli kohalikke juustusorte ja likööre

SETE CIDADES ANANASSI ISTANDUS. Hästi põnev reisi osa oli ananassiistandus. Üks Assooride ananass kasvab küpseks viljaks 2 aastat. Minu arvates on tema hind poes siis päris soodne, selle aja kohta, kui kaua ta kasvab (suure küpse ananassi hind 3 eurot turul). Assooridel looduslikult ananass vilja ei kasvata, söödava vilja saamiseks on vaja teda kasvatada spetsiaalsetes kasvuhoonetes. Kunagi sajandeid tagasi, avastati poolkogemata, et kui hapnik kasvuhoonest eemaldada, siis hakkab vili kasvama. Muidu kasvatab taim lehti. Nüüd siis tehakse lõke kasvuhoonesse ja CO2 paneb taime vilja kandma.

VISTA DO REI VAATEPLATVORM EHK KUNINGVAATE PLATVORM . Jäi meelde lugu 5 tärni hotellist. 30 aastat tagasi ehitati Kuningavaate platvormi lähedale igavesti uhke hotell. Reklaamiti välja kui miljonidollarilise vaatega luksuslik majutus.

Hotelli loojad ja hotell hõljusid pilvedes - esimesed ei arvestanud projekteerides sellega, et tänu vihma ja udu rohkele kliimale on nähtavus minimaalne ja teisel polnud pilvede eest lihtsalt pääsu. Seetõttu oli hotell 1.5 aasta pärast pankrotis ja nüüd on näha hirmsuurt puudest läbi põimunud tondilossi. Luurasime seal Etsiga nats ringi ka ja tegime pilte. Mahajäetud hoonetes hakkab alati kõhe.

2 päeva mis me sellel kuninglikul platvormil olime õnnestus vaade ikkagi teisel päeval ära näha, udu tuli ja läks ja sellel hetkel kui Etsist pilti tegin vaatega, oli vaade jälle uttu mattunud :D.

LAGOA DO FOGO. Kohalik muinasjutt kahest järvest: kohtusid kord rikka kuningriigi printsess ja noor kerjuspoiss ning armusid ühe hetkega. Neil õnnestus salaja kohtuda, aga kuningas polnud ka rumal. sai aru, millega printsetss aega sisustab. Keelas neil igasuguse suhtlemise ära. Ja viimast korda kui paarike kokku sai nutsid nad kumbki nii palju, et nende ümber tekkisid 2 järve. Neiu silmaveest sündis roheline järv ja poisi omast sinine, aga nad on üks. Üleval pool olevalt pildilt on näha, et kerjuspoiss nuttis palju vähem.

TERMAALALLIKAD. Päev, mil käisime termaalallikal oli vihmane. Mul oli vihmakindel jope, mis vihma läbi lasi ja üpris külm oli. Jalutasime tilkudes läbi botaanikaaia, endal peas ainult kuum jook ja vann. Ühel naisel õnnestus end savise libeda raja peal ka kummili keerata. Ilus mälestus talle reisust! Üllatavalt ma seekord naerma ei pursanud, ütlesin vaid oih. Ta oli kiiremini püsti kui kukkus.

Tegelikult pani esimene pool grupist kohe termaalvetele ennast 5 aastat nooremaks ujuma. Teine usinam pool siis tegi enne botaanikaaia kaasa, aga me Etsiga panime 5 minutit enne tuuri lõppu ka tervisevetele. Raske oli bikiine vahetada kui külm ja märg on olla ja ega ma kujutanud ette mis mind seal vees ka ees ootab.

Ets juba ujus kui ma kaldal olin ja küsisin, et kas on soe? Teised hõikasid, et tule sisse, siis näed :D. Ja tõesti, ei pidanud pettuma. Nii mõnus soe vanni vesi oli. Kahest torust tuli kuum vesi sisse ka (pidev juurdevool). Seal kahe kraani all ma siis kükitasingi kogu aeg :D. 40 kraadi ringis oli vesi. Ja see termaalvee välibassein oli suur. Mahtus hästi palju inimesi korraga sisse. Kindlasti sai 5 aastat nooremaks :D. Nii lõõgastav oli.

GORREANA TEEISTANDUS. Teeistanduses sai kõike ise näha ja käega katsuda. Valvureid kui selliseid ei olnud. Üks mees kommenteeris, et mis kvaliteeti nad siin saavad pakkud kui igaüks võib oma mustade kätega teelehtede segus sobrada ja sisse aevastada. Ma tõesti ei tea kuidas selle hügieeniga teistes tee istandustes on, aga kuulujärgi olevat see Assooride oma Euroopas 1 kahest. Üks on Shveitsis ka veel :P. Üks kirurg oli käinud ka Singapuris teeistanduses ja suurselt loomulikult ei saa neid kahte võrrelda – Assooride oma on palju väiksem. Üllatav oli see, et nii roheline kui must tee tulevad mõlemad samast taimest, ainult töötlemine on teine. No suuremates teeistandustes on eraldi liigid, aga põhimõtteliselt saab samast. 3-mes ladvas olevat pisilehest tehakse valget teed (seepärast see nii kallis on ka). Rohelist teed soovitatakse juua alates teisest keetmisest, et esimese keeduse viskad ära, aga valget teed võid kohe juua. Saime kohepeal juua ja oli päris hea maitsega rüübe. Ahjaa veel mis põnev oli, et nad kasutavad istanduses 19. sajandist pärit Hiina tehnoloogiat (masinad töötavad siiamaani).

LAGOA KERAAMIKATEHAS. See oli hästi pisike. Igal töötajal oli oma kindel toode, üks vorpis parasjaga soola-pipra toose. Kohalikus arhitektuuris on väga palju näha sinise-valgega keraamikat. Kõik tänavanimed on näiteks keraamilistest plaatidest. Istumiskohad näiteks on ääristatud kahhelkividega.

FURNASE ORG. Lõunasöögid olid enamasti grupiga (jäid sinna 14-20 euri kanti, suht soolane hind), aga seal hulgas oli ka piiramatus koguses veini, mida meie bussirahvas kenasti pruukis, pea iga lõunakorra ajal. Nende traditsiooniline praad on ühepajaroog (suured tükid kartulit, kapsast, erinev liha koos (nt kana, siga ja loom). Toidud on üldiselt väga soolased.

Huvitav oli üks lõunasöök, mis haudus 6 tundi Furnase orus suures pajas 70 cm sügavuses termaalaugus. Need augud on kõik tasuta üldiseks kasutamiseks. Kui pott august välja võeti, siis lõhnas see nii imehästi ja maitses veel paremini.

MUU OLULINE. Iga küla kohta tundus olevat vähemalt 2 kirikut :D Assoorid on Poola ja Iirimaa kõrval üks katoliiksemaid riike. Ma ei tea, kas see on sellest et niiske kliima on või et korralikult kirikuid ei õhutata, aga sisse minnes on raske, suruv hallitushais. Kaua selles kirikus olla ei saa. Iiri kirikutes sellist läppand haisu ei ole. Nii, et kui jälle oli üks kirikukülastus, siis me vaatasime sipsti ära ja kähku välja.

Tore oli, see et sai maitsta uusi asju (Assooride kodujuust), tundus nagu kodujuustu tarrend, söödi seda tomati-chilli chutniga. Väga huvitav. Neil on oma verikäkk mida söödi ananassi tükiga. Minu arvates oli see liiga soolane, ananass ilmselt vähendab tema soolasust, aga miks rikkuda hea ananassi maitset :P, uusi kalaliike, mina sõin mingit roosat Rockfishi, ise näitasin näpuga missugust kala tahan.

Inimesed on rahulikud, viisakad ja tunduvad ausad. Turism pole neid veel ära rikkunud. Paljud atraktsioonid ja vaatamisväärsused on tasuta, samuti muuseumid ja kui ka on piletid, siis pole õnneks kallid.

Loodus ja maastik on imeilusad, ükskõik kuhu vaatad. Vulkaaniline saar, 90 % taimeliike on võõrliigid, sisse toodud Aasiast, Aafrikast jne. Vohavad ilusti. Eriti hästi kasvab Jaapanist päris kuuse moodi puu Krüptomeeria ja Hiinast päris kollane ingveri liik.

Ühel päeval rentisime rattad ja sõitsime 4.5 km kaugusele liivaranda. Ilusad suured lained ja tuline must liiv. Ets hüppas 2 tundi lainetes, mina läksin korraks sisse, vesi oli vist 22-23 kraadi, aga tundus külm ja siis sain laksaka vastu selga tugevalt lainelt ja tulin välja :D. Nii tugevad lained on minu jaoks hirmutavad. Iga 7mes kuni 9sas laine murrab ja on võimeline su ookeani sikutama :P. Hea teada, et kui kunagi metsikutesse lainetesse jääd, siis välja tuleb nendest minna diagonaalis.

Saar on penskaritele ja rahulikele inimestele mõeldud. See pole vallatute inimeste peopanemispaik nagu Ibiza. õhkkond on rahulik. Nii et me läksime tavaliselt peale õhtusööki hotelli ja ärkama pidi 6-9 vahel, hommikusöök 6-10ni.

Hotell oli mugav. Aga vaatamata sellele, et panid välja sildi, et koristada pole vaja, oli kõik laitmatult puhaks tehtud. Ja 2 voodit, mis meie olime kokku lükanud oli jälle kenasti lahku tõmmatud. Laitmatu teenindus :D.

Bussi seltskond oli lahe ja nalja sai palju

Suur elamus oli vaalavaatlusel näha 500 pealist delfiini karja. Nägid kuidas 10 ja rohkemgi hüppas samal ajal veest välja ja tagasi vette. Mõni tegi trikki ja hüppas eriti kõrgele.

Igale poole kuhu paadis vaatasid olid delfiinid. Vaalu ei kuskil, aga vähemalt delfiinid siis

Delfiinidega ujumise ajal oli vees enamalt jaolt Ets. Lubati vette korraga 2 inimest ja väheks ajaks. Ets ilmselt oli ka see, kes neid vee all kõige rohkem nägi. Ma käisin vees 3 korda, aga ei näinud neid ühtegi korda. Sattusin enda jaoks paanikat tekitavasse olukorda. Olime Etsiga kahekesi vees siis ja järsku oli paat peakohal mul ja hingamistoru vett täis. Hingata ei saanud, üritasin paati ära tõugata enda pealt aga laine lükkas selle kohe tagasi mu peale. Elu eest õhku otsides märkasin, et ka Ets on paadi all. Võtsin kogu oma jõu kokku ja tõukasin nii mis jaksasin, kapten haaras must kinni ja tõmbas paati. Pahvatasin õnnetult ruttu, et Ets on veel paadi all ja siis selgus, et Ets oli ka välja murdnud paadi alt ja ujus rahulikult teisel pool paati. Igatahes mina enam vette tagasi ei läinud. Delfiinid või mitte. Aitas. Aga uhke olin, et ise välja sain :P ja hea meel, et Ets ka tark ja osav oli :P.

Traditsiooniline õhtusöök oli tore. Sai tantsida, süüa igatsugu roogi ja näha kohalikku kultuuri: esinesid rahvatantsijad. Nad olid nii üllatunud kui eestlased neid tantsima tagasi plaksutasid ja uuesti kummardama pidid meile. Öeldi ka, et neil pole varem nii lõbusat õhtut olnud.

Reis oli toredaks vahelduseks, ei pidanud ise plaani paika panema, aga teinekord lähme jälle omal käel. Saab teha peatusi teistes kohtades ja kauem, et mõnes kohas oleks tahtnud rohkem pildistada jne.

Üle 90% taimeliikidest Assooridel on võõrliigid. Ingver, mis vohab üle terve saare on umbroht ja suureks nuhtluseks. Krüptomeeria puu on väga hea - puit on kõva ja puu kasvab kiirelt. Pärineb Jaapanist. 

Soovitan soojalt!