"Minu Dublin" *** My Dublin

Reading "My Dublin" by Kristiina Piip was quite an experience, especially since I also live in Dublin. The author's depiction of life in the city was captivating, offering a mix of emotions from joy to sorrow. The book was well-written, engaging, and encompassed a range of experiences. I'm not certain if it has been translated, but I highly recommend giving it a read if you have the chance. It's like a box of chocolates—you just can't stop until it's all gone! Sweet indeed.

***

Lugesin hiljuti Kristiina Piibu kirjutatud raamatut "Minu Dublin".

Oli põnev ise Dublini elanikuna teada saada, kuidas see maailma kalleim pealinn, kellegi teise silme läbi tundub. See oli ühtlasi ka minu esimene „Minu…“ raamatu sarja kirjutis, mida ma lugenud olen ja tekkis suur huvi ka teiste regiooni jutustuste vastu.

Käesolev raamat on kirjutatud noore, vabameelse naise poolt, kes õpib ennast tundma ja püüab omale elus kohta leida.

Mulle väga meeldis selle raamatu lihtne ja kujunduslik keelekasutus. Tekst oli kirjutatud ladusalt ja põnevalt, hoides pinget kuni lõpuni. Lisaks Iirimaa elu eripärasustele jagab autor lugejaga ka sügavalt isiklikke kogemusi: suhted tööl ja kodus, rasedus, traagiline õnnetus.

Näiteks haigla lõik oli väga pidav (lühike ja lööv), kandis pausi.

Kogu tekst oli põimitud nii osavalt, et küsisin endalt pidevalt muu teksti taustal, mis sai noorest mehest Vahurist, kes traagilise õnnetuse tõttu halvatuks jäi.

Uus algus, uus elu, aga autor ei tea, kas sellest kunagi üle saab.

Kõik Dublini faktid on lahti seletatud nii lihtsalt, et ise paremini ei oskaks. Olen soovitanud kõikidele oma sõpradele, et kui tõesti tahate teada, mismoodi see elu meil siin on, ostke „Minu Dubin“i raamat.

PPS (Pee-Pee-Essi number nagu autor ütleb), pangandus, töö otsimine. Aga üks fakt pani mind pead raputama – võib-olla sain valesti aru? - lugesin välja, et iirlased söövad rohkem sealiha kui loomaliha. Tegelikult on see vastupidi. Eesti lettidel on peamiselt sealiha, iirlased ei saa oma loomaliha steikidest ei üle ega ümber. Üritasin ise siin alguses supermarketitest segahakkliha leida, aga tulutult sest iirlased seda lihtsalt ei kasuta. Seahakkliha pakutakse eraldi pakis, see on väga hele ja kuiv, nii et kokku segades ikkagi sama tulemust ei saa, mis Eestis oleks.

Teine asi , mis mulle pisut meelehärmi valmistas ja üldse kajastamist ei leidnud on igasugused heategevuslikud väiksed poed, kuhu saad oma asju ära anda (vaip, riided jne). Iirimaal on isegi 3 kodulehte, kus inimesed tasuta asju ära annavad. (isegi olen saanud endale paar mööblieset ja valgusti) www.gumtree.ie, www.freetrade.ie, www.jumbletown.ie

Ja loomulikult on igas piirkonnas konteinerid jalanõude, riiete, klaasi jne jaoks. Ma saan aru ka sellest, et raamatuautoril oli tookord Eestisse lahkumisega kiire ja asjade ära viskamisel niisugused asjad pähe ei tulnud.

Minu enda Dublini jutus oleks olnud ka  Iirimaa ratta- ja sõiduteede teema. Väikesed maalilised piirkonnad on endiselt tõlla laiuste pinnakatetega (kuna Iirimaad suured maailmasõjad otseselt ei puudutanud, siis polnud ka vajadust sõiduteid laiemaks teha, hiljem juba oli võimatu, sest majad ja kõnniteed lihtsalt sõidutee jaoks rohkem ruumi ei võimaldanud). Rattaga saab sõita Iirimaal aastaringselt ja punaka puruse teekattega rattateed on peaaegu igal pool. Sõidan igapäev tööle 10 km ja 99% kogu teest on rattatee olemas. Lisaks saab Dublinis rattaid rentida 5 eurot päev.

Raamatu lõpp on hetkeseisu kokku võttev ja lõppeb positiivselt. Autor on leidnud üles oma teise poole ja taasavastab endas romantilist külge.

Raamat sai väga kähku läbi ja jättis mulle väga hea mulje. Soovin Kristiinale edu ja loodan, et tema sulest tuleb veel mõni raamat.