Reading "My Dublin" by Kristiina Piip was quite an experience, especially since I also live in Dublin. The author's depiction of life in the city was captivating, offering a mix of emotions from joy to sorrow. The book was well-written, engaging, and encompassed a range of experiences. I'm not certain if it has been translated, but I highly recommend giving it a read if you have the chance. It's like a box of chocolates—you just can't stop until it's all gone! Sweet indeed.
***
Lugesin hiljuti Kristiina Piibu kirjutatud raamatut "Minu Dublin".
Oli põnev ise Dublini elanikuna teada
saada, kuidas see maailma kalleim pealinn, kellegi teise silme läbi tundub.
See oli ühtlasi ka minu esimene „Minu…“ raamatu sarja kirjutis, mida ma lugenud
olen ja tekkis suur huvi ka teiste regiooni jutustuste vastu.
Käesolev raamat on kirjutatud noore, vabameelse naise poolt,
kes õpib ennast tundma ja püüab omale elus kohta leida.
Mulle väga meeldis selle raamatu lihtne ja kujunduslik
keelekasutus. Tekst oli kirjutatud ladusalt ja põnevalt, hoides pinget kuni
lõpuni. Lisaks Iirimaa elu eripärasustele jagab autor lugejaga ka sügavalt
isiklikke kogemusi: suhted tööl ja kodus, rasedus, traagiline õnnetus.
Näiteks haigla lõik oli väga pidav (lühike ja lööv), kandis
pausi.
Kogu tekst oli põimitud nii osavalt, et küsisin endalt
pidevalt muu teksti taustal, mis sai noorest mehest Vahurist, kes traagilise
õnnetuse tõttu halvatuks jäi.
Uus algus, uus elu, aga autor ei tea, kas sellest kunagi üle
saab.
Kõik Dublini faktid on lahti seletatud nii lihtsalt, et ise
paremini ei oskaks. Olen soovitanud kõikidele oma sõpradele, et kui tõesti
tahate teada, mismoodi see elu meil siin on, ostke „Minu Dubin“i raamat.
PPS (Pee-Pee-Essi number nagu autor ütleb), pangandus, töö
otsimine. Aga üks fakt pani mind pead raputama – võib-olla sain valesti aru? -
lugesin välja, et iirlased söövad rohkem sealiha kui loomaliha. Tegelikult on
see vastupidi. Eesti lettidel on peamiselt sealiha, iirlased ei saa oma loomaliha
steikidest ei üle ega ümber. Üritasin ise siin alguses supermarketitest
segahakkliha leida, aga tulutult sest iirlased seda lihtsalt ei kasuta.
Seahakkliha pakutakse eraldi pakis, see on väga hele ja kuiv, nii et kokku
segades ikkagi sama tulemust ei saa, mis Eestis oleks.
Teine asi , mis mulle pisut meelehärmi valmistas ja üldse
kajastamist ei leidnud on igasugused heategevuslikud väiksed poed, kuhu saad
oma asju ära anda (vaip, riided jne). Iirimaal on isegi 3 kodulehte, kus
inimesed tasuta asju ära annavad. (isegi olen saanud endale paar mööblieset ja
valgusti) www.gumtree.ie, www.freetrade.ie, www.jumbletown.ie
Ja loomulikult on igas piirkonnas konteinerid jalanõude,
riiete, klaasi jne jaoks. Ma saan aru ka sellest, et raamatuautoril oli tookord
Eestisse lahkumisega kiire ja asjade ära viskamisel niisugused asjad pähe ei
tulnud.
Minu enda Dublini jutus oleks olnud ka Iirimaa ratta- ja sõiduteede teema. Väikesed
maalilised piirkonnad on endiselt tõlla laiuste pinnakatetega (kuna Iirimaad
suured maailmasõjad otseselt ei puudutanud, siis polnud ka vajadust sõiduteid
laiemaks teha, hiljem juba oli võimatu, sest majad ja kõnniteed lihtsalt
sõidutee jaoks rohkem ruumi ei võimaldanud). Rattaga saab sõita Iirimaal
aastaringselt ja punaka puruse teekattega rattateed on peaaegu igal pool. Sõidan
igapäev tööle 10 km ja 99% kogu teest on rattatee olemas. Lisaks saab Dublinis
rattaid rentida 5 eurot päev.
Raamatu lõpp on hetkeseisu kokku võttev ja lõppeb
positiivselt. Autor on leidnud üles oma teise poole ja taasavastab endas
romantilist külge.
Raamat sai väga kähku läbi ja jättis mulle väga hea mulje.
Soovin Kristiinale edu ja loodan, et tema sulest tuleb veel mõni raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar