Täna esitati mulle küsimus - Mida sa teeksid Helsingis?

Olen seal käinud paaril korral. Espoos isegi elanud mõned kuud.

Umbes 20 aastat tagasi külastasin Heureka teadusparki. See on siis võrreldav Eesti AHAA keskusega. Seal käiksin kindlasti ära.

Teiseks tahaksin minna, aga pole kunagi käinud - Helsingi loomaaed. Kuulu järgi asub see saarel (Korkeasaari).

Kolmandaks läheksin tagasi vabaõhumuuseumisse vahvaid ja julgeid oravaid toitma. Asub poolsaarel (Seurasaari).

Juhuslikult oli mul kotis paras ports sarapuupähkleid ja need maitsesid oravatele nii väga, et ronisid sülle ja õlale. 4-5 oravat oli kokku.

4. Külastaksin kaljukirikut (Temppeliaukio Kirkko) - see on kirik, mis on kalju sisse raiutud. Käisime seal laulukooriga esinemas. Õpetaja pakkus, et esitaksin "Karjal küngastel" soolona. Lõin põnnama ja nüüd kahetsen pisut. Lähen laulan ära lõpuks (nali).

5. Botaanikaaed (erinevais paigus on botaanikaaed meil ikka sihtpunktiks, selles pole veel käinud)

6. Natural History Museum (sama mis punkt 5)

7. Istuksin Helsingi ühe kuulsaima sümboli - Luteri kiriku treppidel (seda olen teinud, istuda ei saanud ilmselt kuna oli külm ja lumine, seltskond oli tookord maruvahva :))

8. Teeksin pildi Stokmanni kella juures - saame kokku kella all (sõprade kokkusaamiskoht)

9. Sööksin Carrolsi burgerit - Eestis pandi kinni, Helsingis jäi soomlaste nõudmisel lahti.

10. Poodleksin. Nt Marimekko jt. (leiab palju soodukaid, mu meelest suremad aled kui Eestis).

Helsingi on lahe.

Jälle üks kunstnik - rootslanna Jenny Nyström (1854-1946)

Jenny kodulehekülg

 Ta pintslist on maale, postkaarte ja ta on ka illustreerinud mõned raamatud.

Raske on tema piltide seast mõnda valida. Aga siin nad on:

Illustreerimaks praegust talveilma

Punane vihmavari

Sellise nimega on ka ühe meie tuntud poetessi sulest ilmunud:

    "Kui kõrgel olid lauad ja laed,
    Kui lähedal oli päike,
    Kui lähedal taevas,
    Kui kaugel aed
    ma olin väike.
    Olin väike,
    kuid ihkasin juba
    rohkem kui nukku ja 
    nukutuba, rohkem,
    kui pildivihku pihku,
    rohkem, kui linnukest
    pihku, täringuks tähte
    ja palliks kuud
    rohkem, kui tooreid
    tikrimarju, rohkem,
    rohkem, kui midagi muud
    ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
    tulipunast vihmavarju!
    Ja siis viimaks, viimaks ometigi
    ta oli mul tõesti peos, tõesti
    mu südame ligi, mu kaenlas,
    mu süles, kord kinni, kord lahti!
    Kesk jooksujahti
    tõstsin kilgates üles
    suure päikese poole
    omaenese väikese
    tulipunase päikese !
    Kord hoidis teda mu parem käsi,
    kord tantsitas vasem.
    Hüppasin, hõiskasin
    ja olin valmis rataskaari lööma.
    Ema ütles aknast:
    "Ole ometi tasem,
    pane vihmavari pingile
    ja tule tuppa sööma."
    Kui kõrgel olid lauad ja laed,
    Kui lähedal oli päike,
    Kui lähedal taevas,
    Kui kaugel aed
    ma olin väike.
    Ja kähku sain küllalt roast,
    lippasin toast -
    käsi veel ukselingil
    lävel kepsu ju löömas jalad -
    ma ei kilganud äkki enam
    ega taibanud vähematki.
    Minu pisike päikene pingil
    oli katki !!!!
    Oli katki !!!!
    Oli keskelt murtud katki !!!
    Suur päike paistis korraga kaugelt
    Lauad ja laed olid samad,
    kuid hoopis madalamad -
    ma olin väike !!!
    Ei saanud millestki aru,
    ei mõistnud,
    ei märganud muud,
    kui panin pea vastu seina 
    ja nutsin.....
    oma elu esimest leina.
    Ma ei osanud küsida,kosta
    ega sõnadega kurta.
    Ma ei lasknud end lohutada.
    Ema lubas osta uue varju,
    mis on veelgi kenam
    uut aga, 
    uut
    ma ei tahtnud enam".

   (Betti Alver "Tulipunane vihmavari")

Käisin selle luuletusega etlemiskonkursil kunagi. Nii kurb luuletus. Jäi õnneks pähe hästi. Esikohta ei tulnud muidugi 

Avastamisrõõm

Meie ümbruskonnas on huvitava deviisiga lasteaed

Tõlgiks seda nii:

LAPSED POLE MITTE TAHUMISLÕÕM VAID AVASTAMISRÕÕM :)